Diana blogi

2012-02-09T11:18:00.000-08:00

Oehh, olen väsinud, kui vana eesel, aga niiii mõnus päev oli:)
Täna kuidagi eriti mõnus:)
Päike siras ja käisime üle pika aja Radoga õues jalutamas.
Tavaliselt teen viimasel ajal samal ajal, kui Rado magab süüa, pesen nõusid ja pesu vms...
Täna mõtlesin, et aaah, vahet pole, teen siis kuidas jaksan...ja mis juhtus...
Me jaksasime KOOS palju rohkem:)))))Niiiiiiiiiiii lahe:)
Panime koos pesu pesema, tegime süüa, Rado sorteeris kausse, potte ja panne niikaua, kui emme kartuleid kooris ja sibulat ning muud vajalikku kooris ja tükeldas.Kui pesu oli pestud, siis võttis Rado pesu üksi pesumasinast välja ja pani kaussi, vahepeal emme aluspükse pähe toppides ja laginal naerdes:DDDD Mul oli kõht naermisest valus lausa:D
Täna siis söögiks kartulipuder ja sisse segame praetud viinerit, sibula ja maitseainetega:)
Ja isegi kooki kirssidega jõudsime issile üllatuseks teha koos.
Üllatus just sellepärast, et no ei jõua mina nädala sees tavaliselt magustoitu veel juurde teha:D
Va siis sellistel päevadel, nagu täna.Õnneks neid tuleb ka ette:)))
Siis tuli issi koju ja Rado aitas issil kaminasse tule teha alla, tassis issile puid ette nii ruttu, et issi vaevu jõudis neid alla panna, nii vahva ikka:)
Suurem külm on seljataga, samas kes teab, vb tuleb veel samasuguseid öid ja päevi, kus külma on meil Keilas -27kraadi ja päike sirab.
Õues me nendel päevadel ei käinud, kuna Rado paraneb bronhiidist(vaene lapsuke), täna käisime arstil ja arst käskis veel 4päeva rohtu anda ja siis on loodetavasti asi möödas.
Väike nohu veel kibutab, aga loodetavasti oleme selle vastiku haiguse seljatanud.
Nohurohtu panime eile niimoodi, et laps oleks nagu tindipoti lõhkemist lähedalt vaadanud, särk, nägu, kael, kõõõõik rohuga koos:D
Päeva sisustasime veel Rado sahtli sorteerimisega ja oii kus pakub nalja, kui emme veel hääli juurde teeb, kui Rado asju tõstab:))))
Ükspäev avastas Rado oma Uggid, mida kasutanud 0kraadiga autosõidul ja käskis need jalga aidata.Siis jooksis body ja Uggide väel mööda korterit ringi ja emme ajas fotokaga taga:D

Ja neid naljakaid asju juhtub ikka igapäev:))))
Juba 1aasta ja 3 kuune on meie pojake ja mina 17nädalat rase:)
Uskumatu, nii õnnelik olen:)
Pisike on viimased kaks päeva niimoodi toksinud ka, vahva on seda taas kogeda ja juba nii vara seekord:)
Meie väike preili ja Rado väike õeke:)
Kui Dr Šhois just ei eksinud:D Eks ole näha:)))
Praegu sööb rado issiga õhtusööki ja emme sirutab korra selga diivanil kiirelt blogides.
Nii tihti on pea täis häid mõtteid, mida kirja panna, aga aega napib ja kui aega, siis juba õige jutt peast läinud.
Üritan ikka tihedamini kribada...
Praeguseks siis kõik:)

Naistekas meie juures:)

2012-01-21T12:06:00.000-08:00

Eile oli siis meie sügisemmede naistekas üle pika aja jälle.
Ja nagu alati - need istumisd muutuvad iga korraga aina vahvamaks ja lahedamaks.

Mina võin ikka julgelt öelda, et olen omale ühed igavesti toredad, südamlikud ja vaimukad emmedest sõbrad leidnud, kellega hea koos naerda, jagada rõõme ja muresid ja vajadusel ka nutta..

Kokku käis meie hubasest kodukesest läbu umbes 28inimest.
Nagu alati siis tõid külalised omale meelepärast jooki kaasa ise ning igaüks võttis kaasa miskit näksida.Kes küpsetas, kes käis poest läbi.
Kõik oli imemaitsev ja veel tänagi oli kapp head ja paremat täis:D
Aitähh naiskad:))))
Meie armas ja aktiivne Heili oli meile viktoriini valmistanud ja no kus läks alles sagimiseks:DDD
Olid siis küsimused ja pidi leidma vastused küsides läbisegi üksteiselt.
Kõik sagisid ja pärisid üksteiselt:Panid sa täna puhta pesu?Millal seksisid viimati?Palju sul raha kaasas on:DDD
Nalja sai:)))
Võtis Merilin ja auhinnaks oli Heilil kaasa võetud vahuvein:)
Mairi ja Birgiti õnnestus mul meelitada jääda minu diivanile ööseks:D
Kohe niiii julge oli olla, magasin nagu nott ega ärganud iga krõpsu peale mõeldes, kas peaks igaksjuhuks kööginoa padja alla võtma:DDDD
Ma olen vist liiga palju õudukaid vaadanud elus:D

Rado ja issi läksid maale.
Enne seda aitasid nad emmet ja tõmbasid põrandalt tolmu, siis panid riidesse ja tegid emmele tadaaaaa...
Pean tunnistama, et ma ei pidanud vastu ja hakkasin südamest nutma..
Igatsesin neid juba niiväga, kuigi issi keeras alles ust lukku väljaspoolt.
Nüüd ma saan aru, mis tähendab, kui süda asub väljaspool keha...
Täna kui nad koju tulid...uiii kui õnnelik ma olin:)))
Ja Rado....tema ütles täna uue sõna - SITTTT :DDD
Nohh, mis ma oskan öelda, tubli poiss, S susises ilusti:DDD
24h issiga ära:D
Issi väitis, et tema ei saa aru, kust see tuli:DDD
Tegelikult üritab ta viimasel ajal minuarust issit hääldada..peame veel harjutama, nii mitte ei lähe:D

Minu päev..... (läbi Rado silmade)

2012-01-18T05:21:00.000-08:00

Täna ma ärkasin kell 11.
Emme lamas juba mõnda aega voodis niisama.
Ta küll tegi nagu magaks, kui talle otsa vaatasin, aga ma sain aru küll, et ta oli üleval enne mind, sest ta muudkui musutas mu pead ja nuusutas mu juukseid.....küll ma lõhnan vist hästi ikka:)
Siis me läksime ruttu potile, sest emme vist kartis jälle, et ma teen häda mähkmesse ära ja siis pott tühi jälle nagu viimastel nädalatel, kuna me lebame niikaua voodis ja lollitame, et mul tuleb juba naerust piss enne ära, kui potini jõuame..
Siis istusime potil ja pesime hambaid, emme laulis nagu alati hambapesu laule läbi vahuse suu, et mul oleks rohkem tahtmist siis hambaid pesta, aga ma väga ei viitsinud täna.
Palju lõbusam oli vannitoa klaasakent, kust näeb kööki, oma hambaharjaga pesta:)
Emme küll üritas mind keelitada ja muudkui korrutas: HAMBAHARJAGA pestakse AINULT hambaid! Mina aga ei viitsinud väga kaua kuulata ja naeratasin talle oma sulatatavat naeratust ja jätkasin, sest mul oleks nii järg ju käest läinud ja siis peaksin uuesti alustama.
Emme siis lõpuks ohkas naeratades ja ütles: Ohh Sind küll:)!
Kui me vannitoas olime lõpetanud pesud, musud ja muud naljad, siis läksime tuppa, suurele voodile ja emme tegi siuhhhh ja lennutas mind voodile.Ta teab, et mulle nii meeldib:)
Panin siis ruttu nagu alati vutt vutt voodi teise otsa, et ta mind kohe kätte ei saaks ja riidesse ei topiks ega tulnud enne tagasi, kui ta miskit huvitavat mulle andis vaadata.
Täna sain nuusutada kookose kehavõid(kuigi ma ei saa aru, kui see või oli, siis miks ta mul seda limpsida ei lubanud).
Emme veel jutustas juurde midagi pähklitest ja palmides ja ahvidest, aga ma väga ei mäleta kõike, nii uus jutt oli see.
Siis võtsime oma 5tilka vitamiini, mis mulle maitseb ja panime lauldes riidesse ja ma tegin emmele kõvasti kalli kallli koguaeg.
Edasi läksime nagu alati kööki ja emme hakkas putru tegema ja võileiba ja endale seda jooki, mis tassis kuum ja mida mina puutuda ei tohi, koffffffi oli vist see.....
Siis mina mängisin niikaua pottide ja pannidega ja lohistasin mööda tube riideid, mis just kuivasid ära ja emme vahepeal kokku oli ilusti pannud.
Emme vaaritas putru, mina aga ja mähkmesse ettevalmistava kaka ka..Emmele ma ei öelnud midagi, aga ta ikkagi avastas selle oma ninaga ruttu ja ütles, et lähme peseme puhtaks!
Siis panin ruttu jooksu, aga ta sai mu ikkagi kätte ja vahetas mähku ära.
Siis sai söök valmis ja me sõime putru, leiba juustuga ja mina jõin piima ka peale, lehmapiima oma pöialpoiste tassist ja emme pidi siis samal ajal laulma Dilidoni laulu.
Ta teab, et ma ootan seda ja siis ta alati laulab.
Vahepeal tegi emme telefon piiks ja ta luges mulle ette jutu, mida issi olevat öelnud, aga mina küll kuskil issit ei näinud.Ta sõitis ju rongiga tööle ja ehitab suuuuuuuuuuuri maju.Õhtul tuleb ta tagasi ja siis lähme kelgutama ka.
Nüüd panime riidesse ja emme viis mu õue akna alla magama.Nii hea uni tuleb värskes õhus:)
Aga olgu siis praegu, ma õuuuuueee, saupläu......

Mu kallis laps...

2012-01-13T13:27:00.000-08:00

Nii paljut olen tahtnud kirjutada Sulle, et kunagi hiljem hea lugeda..
Loodetavasti saan kirja panemata asju Sulle isilikult rääkida veel vanamutinagi ja issi siis vana ätina muudkui parandab ja segab vahele:D
Õnneks olen olulisemad asjad saanud kirja sinu beebiraamatusse ning samuti ilmutanud palju pilte:)

Sa oled nii suur juba:)
Niiiiiii suur ja samas veel nii väike:)
Aga kui asjalik:D
Niiii tähtis väike mees:))))))))
Olen ütlemata õnnelik ja uhke, et mul on selline lapsukene nagu Sina..
Võrratu, võrratu, võrratu...Aitähh Sulle!
Kõige eest!
Iga hommikupooliku, kus sa armsalt üles ärkad ja uniste silmadega meile issiga otsa vaatad...
Iga uinaku eest, millest ärgates annad märku sõnaga : Emmmmmmmmeeeeee:)
Iga sõna eest, mis ütled:)
Oleme igapäev koos ja lähedal, aga koguaeg mulle tundub, et jään millestki ilma, uued oskused ja üllatused tulevad nii kärmelt:)
Ja kui oleme olnud mõned tunnid eraldi, siis igatsen Su järele niiii meeletult, et nutt on kurgus.
Nii hea on Sind näha, isegi, kui viimane kohtumine leidis aset 10 sekundit tagasi:)
Sama tunde oled jätnud ka oma ississe...
Ta on sul hea...Tegelenud kogu hingest Sinuga esimesest hetkest, kui siia ilma tulid....
Tegelenud au, uhkuse ja tohutu pühendumusega..Ta armastab Sind ja mind üle kõige...
Samuti vanaema....kes on Sind hoidmas käinud, kui me issiga pangas asju oleme käinud ajamas või arsti juures Sinu väikese õekese(kes mu kõhus hetkel 13nädalat vana on) asjus...
Sinust saab suur venna varsti...Juba teed Sa mu kõhule pai ja musi:D
Muidugi minu kõht jääb alla issi omale, kus asub Sinu lemmik-naba, mida torkida näpuga ja kõhukarvad, mida katkud sellise rõõmuga, et issi kiljub:DDD Ja oi kui palju nalja see Sulle pakub:D Armsakene oled ikka:)

2011-12-30T11:24:00.000-08:00

Tunnen millegipärast, nagu peaksin igat postitust, mida lahutab eelmisest Sahara kõrb alustama lausega - Aeg lendab....
No ei ole jõudnud lihtsalt kirjutada...Mõtteid on palju nagu alati ja kui lõpuks blogi lahti saan, et postitud tegema hakata, siis on head mõtted juba uinunud ja jutt ei jookse...
Ehk saan andeks:)
Naguinii kirjutan ju rohkem enda jaoks..lugejaid palju pole(või kas enam üldse on:D)...

Üritan nüüd siis end jälle järjele saada ja see postitus siis nagu soojendus:)))))

Algus on tehtud..

2november 2011, Rado 1 aastane:)

2011-11-02T06:21:00.000-07:00

Noniii, meie kullakallis pojakene sai täna hommikul, kell 9:15 täpselt 1aastaseks.

See on olnud kõige ilusaim aasta minu elus siiani, usun, et võin rääkida ka issi nimel, kes on tohutult palju investeerinud sellesse suhtessse, et oleks tugev põhi all, kui nii üldse saab öelda:) Emme emotsioone, mõtteid ja tohutut rõõmu sõnadesse panna ei saa...

Ma ootasin Sind pojakene NIIIIII kaua, kohati oli hinges hirm, et äkki ma ei saagi emaks, kuigi soov oli nii tugev.

Ma teadsin alati, et esimesena tuleb poja...

Ma ootasin seda päeva nii meeletult kaua, kui me kohtume..

Ja kui oli käes päev, mil sündisid, siis jäin ilma ma ühest minu jaoks üliolulisest asjast - hoida Sind oma rinnal, hingata koos ja olla vaikselt...

Aga paraku läks asi teisiti, ma nägin Sind korra ja juba viidigi Sind minu juurest ära...

Hirm ja kurbus oli suur, kuid õnneks sain ma Sind varsti näha ja kinnitust, et kõik on nüüd korras:)

Ja täna, aasta hiljem andsid Sa mulle midagi, milles jäin ilma aasta tagasi ning mis oli minu jaoks nii oluline.....

Sa avasid oma silmad täpselt oma sünnihetkel

(emmel on rumal komme Rado sünnipäeval kohe kella vaadata ja nii iga kuu, kas juba või on aega..) ja tulid emme rinnale, panid oma peakese mü südamele ja lamasid seal silmad lahti vaikselt ja niimoodi 5min järjest:)

Aitäh Sulle mu kullast kallim..

Me armastame Sind üle kõige ja seda ei muuda mitte miski...

Kurbus

2011-03-22T04:38:00.000-07:00

Eile ei suutnud ma uinuda..
Olin küll väga väsinud, aga magama ei jäänud.
Nii kurb oli olla ja pisarad voolasid mu padjale..
Eile pandi magama meie kauaaegne pereliige ema kodus kiisu nimega Scarlet, kuna tal oli juba kaugele arenenud vähkkasvaja, nii kurb ja kahju oli mul temast...

Kummitas veel lugu tüdrukust, kes oli alles 3kuu vanune ja üks päev lihtsalt ei ärganud.
Siiani, kui mõtlen, siis on kohe nutt kurgus.
Terve öö käisin ja kuulasin poja hingamist..
Vahest emad on mures ja närvilised kuna on magamata ja laps nutab ega uinu.
Minulgi on seda ette tulnud, tahad, et laps oleks välja puhanud ja magaks natukenegi.
Aga pärast sellist lugu, mõtled, et enne las olla laps jorin ja lepiks vaid süles uinakuga, kui midagi sellist peaks üks ema ja isa kogema...niii kurb....

Vaata ema, olen tuul - mängin Sinu juustes.
Sosistan Sul kõrva tasa : ´´Olen Sinu juures.´´
Vaata ema, olen kuu - öösel Sind ma paitan.
Naeratus on Sinu suul, unenäos Sind aitan.

Vaata ema, olen päike - Sinu silmis säran.
Näen seal hulga pisaraid, pühi need nüüd ära.
Vaata ema, olen lumi - nõnda külm ja valge.
Akna taha teen Sul kohe hästi mitu hange.

Vaata ema, olen vihm - märjaks teen Su põsed.
Kui vaid saaks, siis uhuks ära kõik Su suured mured.
Vaata ema, olen siin, Sinu südames ja hinges.
Olen Sinu lähedal - SINU VÄIKE INGEL.

Kuidas lõigata beebil küüsi

2011-01-21T03:31:00.000-08:00

Järgnevalt edastan mõned nipid, kuidas seda teha saab:D
Meil on toiminud järgnevad nipid:

Kõigepeal tuleb seda teha siis, kui Radoke magab, muul ajal pole see muidu lihsalt võimalik, sest ta käed käivad nagu tuuleveskil.
Seejärel mina varitsen küünekääridega vaikselt kuskil ja issi kussutab teda süles magama.
Kui ta siis lõpuks käed rippu magama jääb, siis tulen mina ja ruttu naksti küüned maha.
Ükskord sain jaole siis, kui ta sellili meie voodile magama jäi ning viimane kord siis nii, et oli öine söögikord ja kui Rado magama jäi ning hakkasin teda voodile tõstma, märkasin, et ta magab väga sügavalt.
Ütlesin Ummile, et kähku käärid ja panin Radokese poollamavasse asendisse oma jalgadele ja lõikasin küüsi, issi aga näitas mobiiliga valgust:)))))

Tehtud!!!!

2010-12-08T01:13:00.000-08:00

Oehhh, nii palju aega on möödunud minu viimasest sissekandest, et ma kohe ei teagi, kuidas ja kust alustada.....

Sisukorraks siis : meie poja sünd, nime saamine, kodus ja esimene sünnipäev.

Vot kus mul on lajatada alles:D

Aga ma proovin siis alustada algusest....

Kui viimati arstil käisime, siis kuulasime ktg all meie poja südamelööke ja kontraktsioone, mida

see aparaat siis ei näidanud.

Meie noor arst Dr Buts (:D:P) ütles, et ei miskit ja andis mulle saatelehe haiglasse täpselt 1novembriks ja sähh mulle oktoobrilast ja kaaludetähtkuju, nii saigi siis meie pojast novembrikas ja hoopis skorpion:)

Mõtle mis sa tahad ja pane tähtaegu, kuis tahad, Tema otsustab, millal ta tuleb...

Kuna 1 novembrini oli veel aega 4päeva, siis arst mainis ka ära ja luges sõnad peale, et saatelehega tuled esmasp siis, kui kõik on korras, aga kui vahepeal on miskit, siis tuled varem.

Läksime siis rõõmasalt koju ja mingit tunnet, et miski seal all hakkaks pihta, mul polnud..

nagu ikka:)

Järgmisel päeval...kuidas seda nüüd viisakalt öelda...mhmm....no ütleme nii, et pidin hakkama külastama ´kergendusministeeriumit´ (wc´d siis) õige tihti...ja tüüpilist : ´veed tulevad keset ööd ja valud lähevad tugevamaks ja olen kodus, hingan ja mõõdan tuhude vahet ja ütlen mehele, et kallis nüüd hakkama haiglasse sõitma´seda kõike loomulikult mul ei juhtunud:D

Kuna veel päev hiljem asi ei paranenud, siis igaksjuhuks läksime haiglasse kontrollima ktg´d, et olla kindel, et kõik on hästi ja mainisin ka ära, et saateleht on esmaspäevaks olemas ja lootsin, et saame koju.

Valvearst vaatas mu üle ja ütles, et ilus..avanemist on 2,5cm ja vb hakkate juba täna öösel sünnitama, jätame teid haiglasse, kuna naguinii saateleht ka ja tähtaeg üle läinud...

Minu üllatus oli suur ja ütlesin, et mina seda küll ei usu:D

Mõmmi pidi üksi koju minema ja siis ma juba teadsin, et ilma beebita ma siit enam minema ei saaaaaaaa:))))

Sain omale palati, üksikpalati õnneks, sain tšillida ja teha, mis tahan ja kaua tahan ega pidanud arvestama, et tuli surnuks, keegi tahab magada kõrvalvoodis või kuulata kellegi võõra peeretamist:D

Kohe pandi ka mulle tilguti, kuna ma olin kaotanud seoses ´kergendusministeeriumi´ tiheda külastamisega palju vedelikku ja see pole beebile hea.

Järgmisel päeval, pühapäeval siis polnud ka miskit, vaikus...

Mõmmi ja emme käisid mul külas, lürpisin haiglatoitu ja endiselt vaikus...

Igapäev tehti mulle ka ktg´d, kontrolliti poja südamelööke ja minu tuhusid...korra viskas mõne kõrgema ja siis ei miskit, tuhud läinud jälle, endal mul ka sünnitama mineku tunnet polnud muidugi ja peale suure kõhu ei viidanud miski, et varsti asjaks läheb.

Esmaspäeval, 1novembril aeti mind varakult üles, saadeti ktg alla ja siis tuli arst...ütles, et kuna ktg ikka sama vaikne, siis lähed varsti ultrahelisse ja peale seda otsustame, kuidas siis esile hakkame kutsuma, olin rahulik ega muretsenud....

UH´s selgus, et vett on beebil liiga vähe ja mingi indeks mille järgi nad seda vaatavad on meil 4 ja 8 pidi olema juba väga vähe, seega Uh arst ütles, et nüüd peavad nad tegutsema hakkama kiiresti ning üllatus oli veel suur, kui ta ütles, et uh näitab beebi kaaluks 4200g ja + ega - ei näita, et palju õnne, suur laps tuleb....

Nii ma sealt läksin üles palatisse ja silmad täitusid veega, hakkasin muretsema selle vee vähesuse tõttu ja korra pani naeratama, et poja on meil tubli ja tugev:)

Seda ta on...aga sellest hiljem...

Üleval polnud minu pabereid veel tulnud, ütlesin arstile, mis uh arst mulle ütles ja ta saatis õe ruttu paberitele järele...

Läksin oma palatisse, helistasin Ummile ja rääkisin, mis mulle öeldi...

Aeg lendas ja juba oli kell 11 ning kõik hakkas kuidagi kiiresti toimuma, arst tuli minuga rääkima ja kutsus mu protseduurituppa, juba ma allkirjastasin esilekutsumise dokumente, arst seletas ja rääkis, küsisin mõned küsimused enne allkirjastamist, mis mul sel hetkel peas olid(enam ei mäleta) ja põhirõhk oli, et kas mu lapsele on see ikka ohutu???

Protseduur tehtud, ütles arst, et nüüd lähed palatisse ja hakkad ootama, 30min lama pikali ja siis vaata, kui hakkab toimuma miskit, siis jälgi vahede pikkust ja kui on 5min vajuba, siis räägi õele, kui vaibub, siis paneme järgmise doosi....

Läksin oma palatisse, sain 30min lamada ja asi hakkas suht ruttu tööle, ei tea, kas see oli geelist või oligi aeg küps ja poja otsustas tulla, aga sain nüüd aru, et läheb asjaks...valude vahed olid ebaregulaarsed ja suht lühikesed kohe algusest...5min....3min.....7min....5min..jne

Palusin luba õelt helistada mehele ja Ummit minu juurde lasta palatisse....lubati õnneks...

Hakkasime mõõtma valude vahet ja panime kirja ja ma ei hoolinud ega märganud enam eriti enda ümber toimuvat....Uuuuuutasin ja hingasin ja tuhud olid tugevad juba, vahepeal mäletan, et sünnieelses osakonnas, kust mind ruttu alla viidi natukese aja pärast, tuli sanitar vaatama, kas toidukandik on palatis ning kuulsin veel, kuidas ta taganedes toast kiirsti väljus ja pomises, et ooooo siin läheb asjaks....

Vahepealseks põikeks mainin, et raseduse ajal kimbutas mind paar korda tugev ´seljavalu´, mis hiljem osutus neerudevaluks ja sünnitustegevuse käigus mu tuhud minema ajas ja ise võimust võttis, seetõttu ka ilmselt nii pikk sünnitustegevus.

Sealt sünnitustuppa käis asi ruttu ja aeg lendas...ruttu toodi ratastool ja viidi nuttev DI alla korrusele UH tegema, kus selgus, mis teeb mulle nii tugevat valu, et tahtsin mööda seina üles ronida.....neerud...anti kolme erinevat valuvaigistit ja asi ei möödunud, valud olid järjepidevad ja tugevad ega käinud hooti ja vahedega nagu sünnitustegevus peaks käima....selleks ajaks olin juba esimesest sünnitustoast viidud teise, kuna esimeses polnud vanni ja pakuti sooja vanni, et leevendada valusid, olin nõus, nõus kõigega, ainult, et see jube valu mööduks...

Olin ennast ette valmistanud, et sünnitusvalud on hooti ja mul on aga end vahepeal lõdvaks lasta ja koguda ennast uue valutamise hetkeks...ilmselt see oligi suuresti mu jõu röövinud ajaks, kui mul seda enam vaja oli...

Vann leevendas valu ja vahepeal oli juba täitsa inimese tunne, selleks ajaks oli kell u 6 õhtul ja kuupäevaks 1 november...ikka veel:)

Kui natukene kergem hakkas, otsustasin, et proovin kõndida, et meie pojal oleks kergem vaagnasse laskuda ja tulla siia ilma:)

See aga tõi neeruvalud tagasi ja asi võttis uuesti tuure ning seekord juba tugevamalt...siis avastasime, et sünnitustoas lasi vann vett nii läbi, et põrand ujus ja meid saadeti kolmandasse sünnitustuppa.

Üks sünnitus, mille käigus saime olla kolmes erinevas sünnitustoas ja kolme erineva arstivahetusega:D

Seal tegime jälle vanni, aga valud enam leebemaks ei läinud ning vahepeal võeti mult veenist verd ja tehti mingi vereproov, millekski ma enam uurida ei jaksanud, nutsin ja uutasin, uutasin ja nutsin ja korrutasin mõmmile koguaeg, et miks mul selg nii valus on, ma ju püüan niiväga ja teen ju uuuuuu madala häälega....praegu mõeldes, hakkab mul endast tagantjärele isegi kahju:)

Siis tuli valvearst, kes teatas, et see valu on neerudest ja sünnitustegevus on taandunud ja mis me arvame sellest, kui saadaks mind mustamäe haiglasse neerusid vaatama, et nad konsulteerisid sealsete arstidega, kes oleksid mu valmis vastu võtma, aga ilmselt hetkel pole ka neil võimalik mind eriti aidata..väga lohutav:D

Mäletan, et mõtlesin õudusega, et eiiiiiiiiiiii, ma ei taha ära minna, et see tähendab ju sünnituse venimist veel edasi...

Just siis hakkasid ka tuhud tagasi tulema ning ütlesin, et ei, siit ma enam ei tõuse ja ma hakkan sünnitama!

Kohale oli kutsutud ka anestesioloog ja pakuti epiduraali, olin nõus, see aitas õnneks mõneks ajaks ja sain tunnikese puhata valude vahepeal.

Ja nii see siis läks...möödusid tunnid, pojale pandi pea külge andur, et mõõta ta südamelööke ja mina muudkui uuuuutasin ja möirgasin nii jämeda häälega, et Ummi ütles, et proovis kaasa teha ja ta lihtsalt ei jaksanud samas tempos lasta:D

Minu ürgne pool võttis võimust:D

Kui kolmas vahetus mind üle võttis, siis algasid varsti ka pressid, kuid selleks ajaks olin ma nii kurnatud, et 3h presse ja ma lihtsalt ei jaksanud nii kõvasti enam pressida....

Arstid veensid mind, et lubaksin panna omale tilguti külge, mis teeb valud pikemaks, et ehk siis jaksan...

Olen väga tänulik ÄE Galina Vesnuhhovale ja Dr Jana Klementsovile, kelle toel kõige raskem aeg ühele poole sai ja kes andsid mulle tohutult tuge ja positiivsust ning olid meeletult kannatlikud ja proffesionaalsed.

Mul on väga hea meel, et just nende abiga tuli meie poja ilmale.

Lõpuks, kui aeg hakkas lähenema ei saanud ma enam suurt midagi aru, lihtsalt mäletan, et pilt hakkas eest kaduma ja arst hüüdis koguaeg - Diana, vaata mulle otsa, sa oled tubli, natukene veel....

Ei olnud ka enam jõudu pöörata tähelepanu sellele, et toas oli kaks arsti ja ÄE, õde, kellel oli kaasas vaakum...mäletan, et kuulsin, kuidas arst helistas lastearstile ja ütles, et ruttu kolmandasse(sünnitustuppa siis)....sealt edasi ma enam ei tea, kui kaua veel läks, aga võtsin kokku oma viimase jõu ja pressisin kogu jõust, mis minu sees veel oli....

Ummi ja ÄE tirisid ühest ja teisest jalast, lastearst pressis mu kõhule ja Dr Klementsov tõmbas vaakumiga poja, hetkeks nägin veel arsti nägu, kel hambad ristis nagu minulgi ja siis tõsteti mu kõhule meie poja....

See hetk oli kirjeldamatu....on seda siiani ja jääb alati, ma ei unusta seda iialgi....mul oli Ummi sõnade järgi kirjeldamatu nägu ja silmad järsku nii suured....korrutasin Rado...minu Radoke......

Ta oli nii kägaras ja lilla...käed kõvasti rinnale surutud, nagu hoiaks oma kaisus midagi nii hinnalist ja kardaks, et keegi tahab seda ära võtta....

Vaatasin otsa Ummile....tal voolasid pisarad joana ja hakkasin ise ka nutma....õnn oli niiii suur:)

Arstid ütlesid, et näitame emmele ka, 10 sek ja juba viidigi poja mu rinnalt minema....

Ei saanud lõigata issi läbi nabanööri ega mina hoida teda 2h oma rinnal, sest olukord oli tõsine...

Pika sünnitustegevuse lõpuks olid poja südamelöögid läinud väga halvaks ja nabanöörist ei saanud ta enam hapnikku, samuti tuli ta siia ilma mitte kukal ees vaid otsaesine ees.

Ta viidi kõrvaltuppa, kus arstide hoole all sai kõik korda, sealt edasi viidi poja intensiivraviosakonda ja enda juurde saime me meie kalli Rado järgmise päeva hommikul.

Õhtul saime ka 2x ühe tunni kaupa teda enda juures palatis hoida ja proovida esimest korda süüa.

Esimest korda sain teda imetleda intensiivis, kuhu issi mind ratastoolis kärutas:)))

Istusin ja vaatasin teda, kurku tuli nutt ja see tunne oli nii kirjeldamatu, õnnelik, rahulolev ja uskumatu - see ongi meie poja, selline ta siis näebki välja:)))))

Kokku kestis meie raske ja väsitav, ent igati väärt töö, mida ei vahetaks millegi vastu u 22h ja meie väike ime sündis 2 novembril, kell 9.18 Tallinna Pelgulinna sünnitusmajas(3 sünnitustoas).

Ma tänan Sind kogu südamest, mu kallis Urmas, et aitasid mind kogu hingest nii kuis said ja andsid mulle palju jõudu, ilma Sinuta sünnitaks ma ilmselt siiamaani:D

Kaaluks oli 3928 g ja pikkust 55 cm:)

40+5, teisipäev

2010-10-26T15:36:00.000-07:00

Niisiis...käisime täna Pelgulinna raseduskeskuses arsti vastuvõtul, tavapärases kontrollis ning kuna rasedust on kantud juba peaaegu 41 nädalat ja tita pole otsustanud ikka veel tulla, siis sain saatekirja...järgmiseks esmaspäevaks, 1 novembriks....esilekutsumisele...

Arst rõhutas, et kui kõik on korras, siis tulete esmaspäeval siia 9-10 vahel ja võtame su sisse haiglasse, kui aga peaks olema ükskõik mis vahepeal, veel turseid, peavalu või tundma vähem liigutusi, siis tulla kohale varem!

Et siis, kui ma esmaspäevaks ise ei sünnita ja tunnen end siis veel hästi, siis haiglasse sisse ja hakatakse esile kutsuma ja jälgima tibu ultraheli ja ktg abil ja vajadusel doose lisama, mõnikord võib see venida isegi max kolmele päevale....

Miks siis esilekutsumine?

Sain aru, et meie puhul on põhjuseks see, et järgmine neljapäev täitub 42nädalat, millest üle nad ei lase rasedusel minna ja hetkel on looteveed veel normi piires ning emakatoonused on täitsa nullis, et siis sellepärast.

Rääkisime tibuga ja palusime, et ta tuleks ikka ise enne välja, kui meelitama hakkavad....natukene kahju temast, nii väike teine ja juba hakatakse kiusama, tuleks ta ikka ise ja enne, jääme lootma:)

Uskumatu kohati veel mõelda, et varsti varsti muutub meie maailm suurelt, seda muidugi heas mõttes, meie oma beebsu....lihtsalt, et...ongi niiii:))))

Esimene lumi:)

2010-10-22T03:35:00.000-07:00

Eelmine nädal jõudsime veel käia jalutamas kollaste lehtede sahinas ja korjata taskud kastaneid täis:) ja täna siis....:)

Käes on 22oktoober, nii mitmelgi minu tuttaval on täna sünnipäev ning samuti valis ilmataat tänase päeva, et saata meile esimene lumi:)

Laheeee:)))

Kittyl on kohe hulk tegemist aknal, nii lahe vaadata, kuidas ta püüab pilguga lumehelbeid ja tapab tihaseid:D:D:D

Kui mõni neist teiselepoole aknalauda lendab, siis tuiskab ta nii, et ei suuda nd kohe pidurdada ja libiseb aknalaual, nii naljakas, ise on ta täis tõsidust:D

Meie väike kiskja:D

Täna käes jälle reede ja ees nv, saame mõmmiga olla koos ja ta saab pikalt magada, mõnnnna:)

Kuna eile sai meil täis 40 näd ja pojakene pikutab mõnuga kõhus edasi, siis arvata on, et saan aina enam tihedamalt sms´se ja kõnesid teemal, et nohhh, millal siis:D????

Ega ma ise teda ju meelega pantvangis ei hoia:D ja tahaks ka väga poja näha juba, siis kahjuks pole mul pakkuda paremat vastust, kui et : poja saatis meile issiga telegrammi, et sai broneeringu kiirliinile emakas-vagiina alles novembri kuusse, kui vabaneb mõni koht enne, siis tulen sellega!

Eile tõi mõmmike kaste natuke, hakkame pakkima:D

Jah JÄLLE:D

Aga ma enam ei põe väga, mis siis, et siin on siiani meie lühiajalisem kodu, aga samas me oleme Sauele korterit nillinud ikka VÄGA ammu ja seal on kõik, mida siin hindasime ja mitu lisabooonust ja olulist argumenti, mis kaalusid asja üles.Nagu näiteks, mõmmi töökoht on lähedal, me hoiame kokku bensuraha, mis siit sõites kulub ja kui miskit peaks autoga juhtuma, siis siit ei saa ta kuidagi tööle ja veel, seal on rõduuuuuu:D:D:D

Nii, et jah, 15ks novembriks peaks olema seal plats puhas ja siis saame sisse vurada:)

Ja kuna praegu on aega ja lihtsam, siis pakime osa asju juba praegu ette, siis pärast vähem sabimist tita kõrvalt:)

Kittyst on ainult kahju, ta kindlasti solvub meie peale, et jälle peame kolima ja ta peab kohanema, mul on isegi hirm, et lõpuks nende kolimiste peale ütleb ta lõpuks mulle selges eesti keeles, et tead, mine sa õige perse, mina ei tule enam kuhugi!!!

Täna öösel oli mul jälle selline tunne, et kas nüüd läheb asjaks või mitte, aaaga ei:D

Kõht tuikas juba nii, et ei tahtnud rääkida ega massaaži, keskendusin ainult silmad kinni lamamisele ja mõtlesin, et pole hullu, ma võin veel käia paar nädalat ringi selle suure kõhuga, aga suuremat valu ma praegu ei taha:D

Pean veel harjutama omale sisendamist, et ma saaaan sellega hakkama:)))

Aasta hiljem...

2010-10-04T02:19:00.000-07:00

Tänaseks on möödunud aasta sellest, kui istusime maal kodus ja pidasime viimati koos Eda sünnipäeva.

See oli päev, kui me aimasime, et lähiajal on ees meid ootamas kiired muutused, mida tunnistada oli raske...

Eile käisime ka Eda ja Andrese haual, viisime neile lilli ja küünlad, Edakesel oleks sünnipäev täna ja Andresel 9 oktoobril olnud.Nüüd nad on koos ma usun ja vaatavad meid pilvepiirilt:)

Eda küpsetab miskit head ja Andres aitab oma emmet:)

Nv veetsime maal:)

Ecu oli ka kodus nv:)

Ta meil ju nüüd Tartus veterinaaris sees ja esimene õppeaasta algas.

Talle meeldib seal, rääkisime palju ja näha, et ta tegi õige valiku.

Käisime eile ka Karpide juures, nägin oma ristitütart, ta on nii vahva ikka ja niiiii ilus tüdruk:)

Laupäeva öösel sõitsime alevisse nägude kontrolli tegema, sest Ummi ütles, et järgmine kord saame nii minna ilmselt aasta pärast alles:D

Polnudki kedagi kontrollida, kõik koduseks jäänud ja selliseid kogunemisi enam ei toimu, mõned üksikud külajoodikud kakerdasid nagu alati ringi ja poe ees, kus meie varem kogunesime, oli uus põlvkond peal, õllepudelid käes:D

Sõitsime baasi juurde metsa, kus me abiellusime ja jätsime auto seisma...kottpime oli ja niiii palju ilusaid tähti taevas.....vaatsime neid ja kaisutasime niisama, mõnus oli:)

Paar tähte ka langes, aga nagu alati ei jõudnud ma soovida, vaid selle asemel, kui soovima peaks ajasin suu lahti ja ütlesin oooooo:D

Mõmmi ütles, et ta ühega jõudis soovida, loodan, et ta siis soovis mõlema eest:D

Koju sõites oli ilm mõnus ja päike paistis, imeilus sügis....

Mõmmi pidas keset maanteed auto kinni ja keeras ümber...sõitsime natukene tagasi, ta keeras auto metsateele ja palus mul autost väljuda ja ust mitte sulgeda...

Ma ei saanud midagi aru ja siis ta näitas mulle....metsas, mitte väga kaugel olid kaks põdrapoissi ja sõid, meid märgates passisime mõnda aega nagu oinad teineteist ja siis läksid nad metsa.

Jõudsime linna, käisime kiiruga poest läbi...

Kodus tegin kaks suurt ja ümmargust pizzat, väga head tulid kusjuures, mmm:)

Ühe panime nahka eile ja teine jäi mõmmile lõunaks täna tööle ja ka mulle koju näksida:)

Ma olen õnnelik, ma tõesti olen:)!

2010-09-28T16:18:00.000-07:00

Täna(või oleks vist õigem öelda eile, kuna kell on veerand kolm öösel) käisime siis ära viimastel loengutel.

Ühest sai natuke mõtlemismaterjali ja tähelepanu asjadele, mida enne ehk poleks nii vaadanud ja teisest praktilisi nõuandeid ja nautida praktikat ennast:)

Nimelt siis katsejänkuna:D

Mehed harjutasid naiste silitamist, masseerimist, et olla tugiisikud ja naised olid oma herneskottidel nagu maha lastud põdrad, ila suu nurgast voolamas ja suunamas: vooooot, sealt jah, kõvemini, eiii nii ei meeldi, ossa kui mõnus, jaaaa niii edasi:D

Kohati sai päris palju nalja ka, aga kasu oli päris suur, ikka pilt palju selgem ja ka mina võin öelda julgemalt, et mu mees juba teab, mida teeb ja tal endal on ka kindlam olla.

Siiani kokku siis olid meie lemmikuteks loenguteks Sünnitus(Kärt Pielberg vist tegi seda) ja tänane Tugiisiku roll sünnitusel(keegi Merike või Meeli oli vist ämmaemanda nimi), samuti oli suht kasulik Lapse hoidmine ja hooldamine.

Iga päevaga on tunda erinevate märkidega enda puhul, et SEE PÄEV on lähenemas:P

Ma ootan seda väga, ent samas püüan end koguaeg vaimselt aina rohkem ja rohkem ette valmstada...

Täna, või siis eile oleks vist õigem öelda, oli juba päris ettevalmistav tunne, hommikust hakkasid voogudena käima õrnad ettevalmistavad tuhud, tundide möödudes hakkasid tihenema ebamugavustunne ja ebamäärane kerge valu kiirgas jalgadesse välja, kohati hakkas üli palav ja siis jälle oli normaalne olla ja nii otsast peale.

Hommikul olin poole kuuest üleval, tegin mõmmile kerge näksi, sõin ise ka ja saatsin ta tööle:)

Kolm tundi hiljem, just siis, kui otsustasin vaadata telefoni, kas ta on ehk sms saatnud, et ilusti tööle jõudnud leidsin eest heliseva telefoni, kus ees sõnum, kolm vastamata kõnet ja uus kõne peal:P

Kuna mul hommikul hakkasid juba kerged/talutavad tuhud ja enne pole nii olnud, siis ta muretses ja kuna ma ei vastanud kuna telefon oli magamistoas, siis lõpuks vastates kuulsin telefonist väga mures Ummi häält ja aknast alla vaadates nägin ka teda isiklikult....Oiii kui paha tunne mul oli, tean ju, mis tunne on nii muretseda ja helistada ja kui teine pool ei vasta veel.....

Ta tuli üles ja enne veel kui ta tuppa jõudis, ütlesin Kittyle, et nüüd ma saan alles...

Õnneks pole ta nii temperamentne kui mina, aga tunne oli mul halb ja mõmmist kahju, ta tõesti muretses väga...Lasin kõrvad lonti ja püüdsin end lunastada talle küpsist ja õuna altkäemaksuks pihku surudes:P

Vastu sain tugeva kalli ja noomituse, et enam ära nii tee!

Ei teee lubasin.

Õhtu lähenedes hakkasid tuhud korduma juba tunniste vahedega....lõpuks otsustasin proovida sooja dushi, et kas läheb üle või ongi nii, et vaikselt hakkab protsess pihta(kuigi ma ei uskunud, et täna veel on see päev) ja nagu ma arvasin, soe dush aitas, mõnulesin seal kohe mõnda aega ja kell pool kümme olin juba teki all ja uni magus:)

Ja kell pool üks teki alt väljas ja siin ma siis olen, kell tiksumas juba peaaegu kolmandat öö tundi:)

Tegin Kittykesele pai rallit ja varsti poen teki alla uuele katsele, loodan et uni tuleb ja ka piparmünditee sidruni, mee ja mustsõstramoosiga läks asja ette:)

Poja sirutab kõtus mõnusalt, päris üleval tast pole, aga siuke läbi une kerge väänlemine on tunda:)

Oehhh, nii armas, varsti me näeme teda:))))))))))))

Ainuüksi mõttest tuleb pisar silma:)

2010-09-27T13:14:00.001-07:00

Täna käisime perekoolis, kokku siis neljas kord, kaks korda veel jäänud.

Homme on viimased kaks loengut, teemadeks: tugiisiku abi sünnitusel ning vanemateks kasvamine.

Täna oli teemaks sünnitus, loeng oli oodatuist palju enamat ja siiani kokku kõige huvitavaim üldse.

Jäime Robiga väga rahule:D

Kes on Robi eks?

Meil on mõmmiga omad naljad, millest uusimas on tegelasteks Robi(tema siis) ja Bobi(mina):D

Tead küll seda lasteekraani, mis kunagi oli - me oleme Robi ja Bobi ja me teeme kõike koos.... :D

Tõime tibu voodi ka meie tuppa ära, nii armas on seda vaadata:)

Laupäeval käisime Nansyl ja Taavil külas, mõõtsime kõhtusid ja viskasime nalju teemal, kumb siis enne:P

Huvitav tõesti, et tegelikult ju pole miski kindel, kellel ja millal algab sünnitustegevus enne...

Seda enam, et meil on tähtajad suht lähestikku...

Muidugi minu sisetunde järgi arvan, et paari nädala jooksul otsustab meie beebsu välja tulla, samas ei tea ju....äkki otsustab hoopis kauem emme kõhus joogat teha, eks paistab:P

Igatahes on nüüd natukene selgem asi peale tänast loengut ja julgem olla kuidagi...

Kitty kiisuke mõnuleb tududa mu kõrval diivanil käpad laiali, aga varsti on meie pere suurem:)

Ei tea, kas ta aimab....vahest tundub, et jah....no midagi on toimumas, seda ta teab kindlasti, aga mis ja kuidas....

NV tegime veel pilte ka, Jana on tubli ja tabas just need hetked, mida ma tahtsin:)

Aitäh Sulle Jana:)!

Käisime täna veel emme juurest ka läbi, nii õhinal on teine:), mitte halvas mõttes, vaid heas, temast õhkub kohe midagi nii erilist, kui arutame meie tibu asju ja kui räägin, kuidas ta toksib ja sirutab, siis emme silmad säravad:)

Nii mõnus on kuulata meenutusi, kui mina ja vennad sündisime ja kuidas ja mis oli:)

Neljapäeval saab 37 nädal täis siis ja kook on valmis :P

36+

2010-09-24T03:02:00.000-07:00

Täna on reede, jälle..
Eile käisime arstil tavapärases kontrollis.
Saime siis teada, et tibupoja on laskunud vaagnasse ja emakakael on pehme, mis on hea, et siis kui tita tulema hakkab, siis on see pehme juba ja ehk läheb sellevõrra lühemalt meil see üritus:D
Kui mõmmiga ooteruumis ootasime, siis kuulsime, kuidas sünnitusosakonnas(mis on raseduskeskusega ühel korrusel) kaks naist sünnitasid.
Õuuuu, mul hakkas kõht valutama selle peale, sest nad röökisid võidu nagu rattal:S
Kui sulgesin silmad ja seda kuulasin, siis mõtlesin, et kui ma peaks ette kujutama hirmsat tapamaja, siis just sellist häält sealt kostukski, karm.
Mõmmi ütles hiljem, et tal võttis korra sees õõnsaks:D
Ja kui arsti juurest lahkusime, siis kuulsime tita nuttu, pisar tuli silma.
Jäime korraks veel seisma, et kuulata, kuidas see väike taevaime ennast kehtestas:):):)
Eile käisin veel Talvi juures juuksuris, tegi mu korda ja nüüd kui poja sünnib, siis ta vaaatab, et wow, päris kobe emme mul :D
Minu emme käis ka, ta oli kohe peale mind.
Tegelikult oleks mina pidanud olema peale teda, aga ta oli nii armas ja nõustus minuga aegu vahetama, et jõuaksime õigeks ajaks arstile minna.
Kui lahkusime, siis lehvitasin emmele, kui ta istus seal juuksuritoolis ja ma ütlesin Ummile, et ta muretseb, ma näen seda, isegi kui ta ei näita seda välja.
Sa näed ema silmadest, kui väga ta muretseb ja hoolib....Sama näen ma ka Ummi silmist.
Aga loomulikult ema pilk on see, mida ei anna võrrelda mitte millegi muuga...
Eks nii see on, kui sa saad lapsevanemaks, siis muutuvad sinu prioriteed enam kui kunagi enne ja on keegi teine, kelle pärast sa nüüd muretsed ning kellele sa mõtled 24/7

Sõbrad...

2010-09-19T08:07:00.000-07:00

See nv möödus küll linnulennul:P

Kui eelmine nv mölutasime kodus ja olime rahulikult, siis see nv oli meil sisukas:)

Eile käisime Maril ja Margusel Leppneemes külas, Maarja ja Tõnn olid, Rakq tuli ka ja natukene oli veel seltskonda.

Õhtu oli väga maru ja seltskond oli super:)

Mari vaaritas head ja paremat kokku ja mina panin rõhku söömisele(enese teadmata muidug:P:D) ja mõnusale seltskonnale:)

Mängisime veel Aliast ja lobisesime niisama.

Täna käisime Christopheri sünnipäeval(ta sai JUBA 6aastaseks, appi, mu kallis vennalaps läheb järgmine aasta kooli:O), nägin kallist vennat üle pika aja ka:)

Chrissu sai kingiks auto(ülla ülla:D) ja midugi tahtis Ummi oma ristitütrele ka autot kinkida, mida me ka tegime, sest Lisettele meeldivad autod rohkem, kui nukud:D

Ja kui venna miskit saab, siis pisike tahaks ju ka, mis siis, et sünnipäeva pole:)

No ma ei saaaa nohh, tahan alati nukku talle viia, aga mäletan, mis eelmiste meie poolt kingitud nukkudega tehti:D

Korra lahti pakkides oli suu kõrvuni ja siis lendas nukk nurka ja asuti venna autode kallale:D

Nüüd jõudsime koju, teeme süüa ja puhkame:)

Ummi poputab mind, tegi mulle teed, pani lauale lilled ja küünlad põlema ning tegi mulle kaks võikut,

sest prouwa ei söönud sünnipäeval võileivatorti, kuna mulle ei maitse tuunikala:P

Õhtuks teeme keedukartulit lihapallidega ja värsket salatit,

millest pool juba mõmmi poolt tehtud:P:P:P

Kallis, aitäh Sulle, et sa mulle nii suureks toeks oled ja

poputad mind aegajalt ja käsid puhata, nii armas:)

Tiigi ääres

2010-09-18T05:01:00.000-07:00

Käisime jalutamas ükspäev mõmmiga meie väikses Harkus ja pean ikka mainima, et siin on ütlemata mõnus ja värske õhk.

Me tegime ikka nii õige valiku, et siia kolisime ning kui kunagi meil peaks võimalus tekkima oma kodu muretseda, siis ma ei kahtleks hetkekski, kui see võimalus tekiks siin:)

Usun, et Ummi on minuga samal nõul, talle meeldib ka siin väga:)

Avastasime, et tiigis elavad oma kohalikud pardid ka keda saame käia saiaga poputamas nagu Shnelli ääreski:D

Terviserajani on ka kiviga visata ja kuidagi palju kodusem on siin:)

Ja meie kohalikus poes müüakse värskelt tehtud saia, mis on pehme nagu kiisukõht ja koorik krõbe nagu lapsepõlves, no mida veel tahta:):):)

35+

2010-09-18T04:08:00.001-07:00

Juba jälle nädal möödas ja ma polegi jõudnud siia juurde kribada, kuigi plaan on olnud....
Aga tundub, et ainult plaanist jääb väheks:)
Mis siis vahepeal...
Käisime Kittykesega arstil jälle, saime uued rohud peale, veel 2 nädalat ja arst pani uue aja 1 oktoobriks, loodetavasti ma siis ise saan ka ikka minna, kes teab, mis 2 nädalaga juhtuda võib, muutuda võib palju, ka kahe tunniga, seega jah....
Neljapäeval sai 35 näd täis ja kui Ummi töölt tuli, siis ootas meid üllatus, sest ta astus sisse käes 3 sefiirikorvikest ja iga korvikese sees põles üks sünnipäevaküünal ja ta laulis sünnipäevalaulu, nii armaaaas juuu:D
Eile käisime perekoolis, teemaks oli seekord sünnitusvalude leevendamine...jätan vist kommenteerimat oma emotsioone...ei, kõik oli hästi, lihtsalt...eks kui sellele mõelda, siis hirmutab ja peas palju erinevaid mõtteid...
Kui juba libakad, mida mõned päevad tundnud olen on ebamugavalt valusad, siis natukene hirmutab mind, mis saab siis, kui asi käes on...kui hästi ma hakkama saan ja mis ja kuidas....
Eks palju minu enda ettevalmistuses ja valmisolekus, nii füüsiliselt kui ka vaimselt...
Õnneks on mul imeline mees, kes mind aitab ja toetab...
Eile tegime fotosessiooni, eks paistab, mis sealt välja tuli:):P

Nämma nv Sex ja Linnaga....

2010-09-13T23:01:00.000-07:00

See nädalavahetus möödus meil rahulikult ja puhates mõnusalt teineteise seltsis:)

Laupäeval käisime poes, ostsime nämmat ja palju kaloreid(tavaliselt me niii ei tee) ja pühapäeval tegime tasa neid maha jalutades :D

Kõigepealt siis Roccast naastes alustasime juba autos pika ja sooja juustusaiaga:D

Koju jõudes katsime laua:)

Tegin hakkliha lasanjet, lõikasime brie juustu(minu üks suur lemmikuid) viinamarjaga, siis suitsetaud lõhe ja mõmmi tahtis suitsuskumbriat saiaga ja Napoleoni kooki(inu lemmikkook, kui ta on õigesti tehtud muidugi)....mmm yummmi:)

Joogiks oli limps :D

Kittyle võtsime tuunikala vees:)

Naljakas, see pole üldse meie moodi....aga oi kui nämma oli vahest harva lihtsalt nautida maitseid, mille isu tuli ja neile järele andes :D

Ja päeval, kui mõtlesime, mis filmi vaadata võiks,

siis mõmmi ütles,

et kuulis ükspäev raadiost Sex ja Linna soundtracki ja

tuli tahtmine filmi vaadata,

loomulikult ei lasknud ma seda endale 2x ka öelda:D

Niii mõnus õhtu oli, istusime teineteise kaisus ja vaatasime filmi, naersime ja miilustasime:)

Kittyle ka meeldis:)

Vähe sellest, et ta tuunikala sai, toitsin ma teda ja mõmmit kordamööda näppude vahelt suitsulõhega:)

Milline pidupäev ahh:D

Pühapäeval lihtsalt puhkasime, tegime süüa ja käisime uduvihma saatel jalutamas, vahepeal tegime lasteaia ees pingil puhkepausi ja jalutasime edasi.

Ju vist seal Ummi natukene külma saigi,

sest ta on mul juba teist päeva nohune:(

Aevastab ja tatistab, ravin teda siis teedega ning auruga ja ta lubas täna endale Goldrexi ka osta.

Täna lähen ripsmehooldusesse ja mõmmi läheb Isade kooli, see on ainuke loeng, kuhu naised ei saa:)

Olen üleval poole kuuest, tegin mõmmile putru ja teed ning sõime koos hommikust.

Viimased päevad magan väga halvasti või siis üldse mitte:)

Hingata on raskem ja sõelun nagu tehase õmblusnõel wc vahet, lõpuraseda rõõmud :D

Pojake teeb stepptantsu kõhus, eks tal pisikesel ruumi vähe ja kitsas ja seega liigutused palju tugevamad, pole midagi, pean vastu, meie poja ju:):):)

Neljapäeval hakkab 35 nädal jooksma:P

Aeg lendab......

reede...

2010-09-10T08:36:00.000-07:00

See nädal möödus ruttu...

34nädal sai hoo sisse:)

Mõmmi on trennis, tal on E,K,R trennipäevad ja nv käib vahest ujumas, ma käisin ka eelmine nv, niiii mõnus oli:)

Mina olen kodus ja uurin õhuniisutajate kohta, kus müüakse, milliseid ja palju maksavad.

Käisime Kitty kiisukesega arstil:(

Ta pisikene köhib meil jälle hirmsasti ja hingeldab:S

Nii kohutavalt kahju on tast....eile ei saanud ma uinuda, pisarad voolasid ja nii muretsesin....

Ma ei kujuta ette, kui Kittykesega midagi peaks pahasti olema....Talle kuulub minu südames NIII suur osa, et ma oleksin katki, kui temaga miskit peaks juhtuma:(

Arstitädi ajas tal käpakese paljaks ja võttis verd ja röntgen tehti ka....

Õde veel ütles, et teil on nii rahulik kiisu, enamus kasse lähevad selle aja peale juba kurjaks, aga tema laseb endal käpa paljaks ajada, nõela käppa ja näppida ja ei tee piiksugi, aint väriseb ja käpapadjad higistasid tal hirmust, meie kiisubeebikene....Ja siis pandi meie Kittykesele minu pluusiga ühte värvi side peale:)

Oleks võinud ikka roosa panna, ma nägin küll, et neil oli:)

Sai rohud ka peale ja nädala pärast peame tagasi minema.

Issi käis poes ja toob talle peale trenni tunnikala vees maiustamiseks tänaste läbielamiste eest:)

Täna ärkasin nagu oleks 3päeva joonud, ausõna, nii halb oli olla...

Pea valutas, käed värisesid ja nõrk ja halb oli:S

Öösel kõht ka valutas....pingutasin eile vist üle nata

Tegime mõmmiga eile SUURPUHASTUST, mis kestis 5,5h, huuuuh, aga tehtus saime....

33+

2010-09-06T11:44:00.000-07:00

Täna käisime mõmmiga UH meie linnupojakest vaatamas, nii lahe oli, nägime isegi tema varbaküüsi:D
Ta on ikka meil niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii arrrrmaaaaaas:):):)
Meie väike pojakene:)
Arstitädi vaatas kõik üle ja ütles, et kõik on UH järgi hästi ja tibuga kõik korras, seda oli nii hea kuulda:)
Kaalu oli hetkel 1,999 kg :)
Ja see on täpselt normide piires, ent pojake on pigem pisem, kui suurem, aga ta RÕHUTAS, et normide piires on kõik, seega ta pole liiga väike:)
Nii armaaaas, jälle, meie pisikene:)
Täpselt pool mind ja pool mõmmit:)
Loodus on ikka nii õiglane, pool ja pool ja kokku tuleb üks väike ja armas tibupoja, kelle nimel on vanemad võimelised ilmselt kõigeks ning kes muudab oma vanemaid nii nagu ei miski muu siin ilmas.
Me armastame Sind juba niiiiväga meie kallis poja:)!
Homme lähme arstile tavapärasesse kontrolli ka:)

Õhtupoole helistas mulle emme kallis ja uuris ka, kuidas meil läks ja mis UH räägiti:)
Veel rääkis ta, et nad lähevad 18 sept ühe teise kirurgi konsultatsioonile samuti, võib ju uurida, ehk on meie kallil Scarletil mingi võimalus ja ehk pole see kohutav diagnoos lõplik...
Ma väga loodan...

Mõmmi kallike läks tudule just, töönädal algas ja peab ju vara tõusma.
Tal oli täna trennipäev, nii mõnus on vaadata, kui väga ta seda naudib:)
Nv käisime koos ujumas, vb see nv saan ma veel ujuda, seekord mitte tasuta:D

Naistekas

2010-09-03T05:07:00.000-07:00

Eile helistas mulle Maarjakene ja kutsus mind külla naistekale ja kuna ma eelmine kord ei jõudnud, siis mõtlesin,et seekord pean kindlasti minema.Tahtsin teda näha ka väga:)

Mari oli ka seal Maribelli ja Marcusega ja Liis tuli ka:)

Nii mõnna oli, mul on ikka vedanud sõpradega, sest nad on sellised mõnusad ja hubased ja teevad maitsvaid snäkke:D:D:D

Istusime mõnusalt, lobisesime, mängisime pooleldi Eestimaa mängu, rohkem rääkisime:D

Siis tuli mõmmike ja tulime koju.Ta vaeseke mul täna vässu vist, sest saime kell 12öösel tulema ja ta ärkas täna ju vara:(

Aga ta lohutas mind korduvalt,et ma ei muretsesks sellepärast, et täna reede juba ja küll ta siis nv magab.

Maarja ja Mari lubasid mulle lähiajal ise ka külla tulla:)

Kui tuppa jõudsime ilmus ei tea kust äkki mu ette imeilus roosa roos(ta ytles,et valget polnud:Dpole midagi, see meeldis ka väga:) ja pakike minu ühte tulist lemmikut After Eight shokolaadilaaste, mhmmm, see on minuarust väga sexikas kingitus:)

Kui küsisin, mille eest, sest olin tõeliselt üllatunud, siis ta vastas, et lihtsalt, tuli tahtmine mulle roosi tuua, niii armas ja siiras:)

Ma armastan Sind mu kullakallis mees:)!

Sa oskad mind panna tundma end erilisena isegi siis, kui ma plätserdan kõndida nagu part ja söön nagu jagataks süüa viimaseid nädalaid:D

Mõmmi hakkas eilsest trennis käima(tean kui väga ta seda naudib:)) ja veel käis ta enne seda veel Billy loomakliinikus Kitty röntgenpildiga konsultatsioonis.

Arst ytles, et kopsudes plekki pole, aga Kittykese süda pidi olema tiba teistsugune kui kiisudel olema peab, et peaks olema piklik, aga tal ümaram ja pakkus teise variandina välja, miks ta vilistades vahepeal raskelt hingab, et tal võib olla ninnukesega probleeme, mis see täpselt oli ma ei mäleta, mingi ninakanalite asi.

Ja ainuke loomade LOR pidi olema vist Viljandis ja südamearst Tartus....

Mnjahh...

Eks uurime veel...

Ma loodan ja palun, Kitty tibukesel kõik hästi läheks, ta on minu jaoks liiga eriline ja ainuüksi mõte, et miski teeks talle liiga toob mulle klombi kurku ja täidab silmad veega....

Ta on minu eriline kiisuke....kõikide kiisude seast...

Olgu, ei kurvasta nüüd, kõik läheb hästi!!!

Eile sain emmelt omale asendustelefoni, minu oma heitis hinge ja järelmaksuga võtta uut ei taha ja kohe välja osta ka ei luba mõmmil, kogun ja ostan siis endale.

Vooot...

Ilm läks eilsest külmaks ja tuuliseks, sügis on käes....

1 september

2010-09-03T04:21:00.000-07:00

Kui ilmateade lubas mõned päevad enne paska, siis tegelikult oli ilm just siis, kui vaja, ilus ja soe ning hiljem, kui pidulikum osa läbi, siis tuli ka lubatud vihm ja jahedam ilm.

Liisu oli omale saanud uhked lokid ja nägi välja nagu tõeline printsessike.

Aktus oli tore, kõik põngerjad said kätte omale koos käepigistusega direktorilt aabitsa ja tehti esimesed klassipildid:)

Pärast aktust oli veel lühike klassijuhataja tund ja natuke paberi määrimist ja siis sai asuda kodupoole maitsvat küpsisetorti ja jäätisekokteili nautima:)

Kukeseene kastet ka, mhmm yummi, juba hakkaski ila jooksma jälle :D

Mõmmi liitus meiega peale tööd nisus ja siis sai Liisuke Ummiga madistada nagu ikka ja talle ka muljetada, kuidas täpselt kõik oli:D

Puhkus läbi..

2010-08-31T13:02:00.000-07:00

Ja ongi nagu niuhti mõmmil puhkus läbi....

Vahepeal oleme jõudnud veel teha ühe mõnusa grillimise meie juures õues Jana ja Aivoga ja käinud maal autol rehve vahetamas.

Niiiiii kaua ootasin mõmmit, päevad venisid oodates nagu näts juustes ja sähh sulle, juba pidu läbi...

Mhm, miks head peod nii ruttu läbi saavad?

Homme juba esimene september ja algab töö ja palju muud...

Näiteks esimese septembriga seostub mulle ühe perioodi lõpp, nimelt suve...

Mis siis, et sügis lõppeb minu nimepäeval, alles 23 septembril, aga 1 september on see, mil algab see minu jaoks:)

Mäletan end mõnda aega tagasi ütlemas, et esimest korda ma ootan suve lõppu sel aastal...

Miks?No teadagi miks:)

Sest sügise tulek tähendab veel ühe olulise sündmuse saabumist meie peresse:)....

Samas on see nüüd juba natukene hirmutav ka.........ei, mitte halvas mõttes....lihtsalt...ikkagi esimest korda elus ja......suur....elu suurim vastutus....ja elu ilusaim asi, mis juhtuda võib........

heas mõttes:)

Kohati tunnen end kohmaka ja hädisena, nt kui ma ei saa kotttoolilt end krapsaki püsti või kui natukenegi kauem püsti pean seisma, siis oehhh...raske on:D

Jumal tänatud, ei ole ma niiiiiiiiiiiii suur, aga ikkagi, minu kohta on see suur, aga armas:)

Linnupojal jääb iga päevaga ruumi vähemaks ja ta annab sellest mulle päevas ikka korduvalt teada:D

Päevas saan oma laksud jalaga ribidesse kätte, aga see pole nii hull.....veel:D

Elan üle ja ega see pole nii mõnus päev läbi seal kõtus kägaras vedeleda, ma saan aru:)

Ja mis siis, et kohati on valus, naeratan ma ikka, sest see on armas, tunda teda nii:)

Homme lähen Liisukese aktusele ja saadame ta ilusti kooliteele, nii suur on ta juba, uskumatu:)mõmmike ühineb meiega peale tööd....

Ja jälle kõlab minu blogis üks tihedalt kasutatud sõnad- Kus aeg alles lendab.... :D

Täna tegin mina magustoidu ja mõmmi tegi soolase:)

Soolaseks oli siis kartulipuder lihaga ja magustoiduks küpsisetort(rosina kohupiima,mustsõstramoosi, banaaani ja kirssidega).

Kitty kiisuke sai täna ka väikese meene, uue mängupulga roosade sulgedega, talle meeldis:)

Loomaaias

2010-08-26T12:33:00.000-07:00

Ükspäev käisime me mõmmiga loomaias, nii lahe oli, pole ammu käinud ning seekord meil vedas veel eriti,ilma ja kõigega, kuna minul isiklikult pole veel kunagi nii sattunud, et näen ühel loomaaia külaskäigul enamus loomi ära:)

Tavaliselt kas ikka on jõehobul nohu, elevandil paha tuju, troopikamajas põrand must,ahvidel deprekas, ilves jooksus, piisonitel menses, kaamlitel kõht lahti, alligaatoril silmapõletik ja sada häda veel ja siis vahin ma seal ainult linde ja kitsesid, vott, kogu lõbu sulle, aga seekord, seekord nägime me neid kõiki ja palju loomi veel:)

Üüüüühesõnaga oli väga maru ja enne loomaaeda käisime me veel šašlõkki söömas...mmmm niii nämma oli(nagu enamus rämpstoit, mis mul viimaste kuude jooksul kõrist alla on läinud:P) ja pärast loomaaias võtsime veel magustoiduks ühe jäätisekokteili.

Kokku trampisime me seal 4 tundi(vahepeal oli mul vaja loomulikult vähemalt 10x istumis-puhkepause teha), aga sain hakkama ja väga lahe oli:)

Meie päev 3a hiljem...

2010-08-26T12:19:00.000-07:00

16.08.2010

See aasta meil vedas:)

Mõmmi sai koju oodatust 2näd varem ja seetõttu saime veeta meie kolmanda pulmaaastapäeva koos:)

Mul oli selle üle ikka ÜLIHEA meel:)

Tegelt mitte ainult minul, Ummil ka:)

Nagu siiani traditsiooniks on saanud(kui välja jätta eelmine aasta, siis käisime pulmareisil ja pulmaaastapäeval oli Ummi veel Norras)käisime me Paadis söömas:)

Toidud olid head nagu ikka(aint oli tunda, et masu on ka sinna jõudnud:D) ja meil oli koos niii hea olla, saime naerda(ka ilma veinita seekord:D)ja korralikult:)

Romantiline oli see õhtu samuti, meil vedas ilmaga ja päikseloojanguga :)

Pärast õhtusööki käisime väiksesel(sest ma ei jaksa juu praegu väga palju:D)jalutuskäigul mere ääres:)

Ma olen väga õnnelik ja seda üha enam iga päevaga...

Aitäh Sulle mu kallis, ma armastan ja austan Sind väga ning olen kirjeldamatult õnnelik, rahul ja uhke, et saan olla Sinu naine!

Tagasi kodus vol 2

2010-08-26T06:52:00.000-07:00

Seekord siis mõmmike...

Esimese asjana, kui ta koju jõudis, tegime me mis?
Ahaaa, mis iganes sa arvasid, valeeee:D
Me ajasime tal laka maha:D
Niiiiiii pikad juuksed, et kuku pikali:D

Nüüd on ta juba harjunud kodus, aga esimesed päevad olid kuidagi naljakalt harjumatud:D
Hea, ülihea, aga harjumatu ning kohati naljakas oli vaadata kuidas mõmmi mõne asja kohta küsis, et oota kust ma leian selle või selle:D
Ta ju sõitis kohe peale kolimist ära....
Tänaseks on juba üle nädala möödas ajast kui mõmmike kodus ja oleme nii mõndagi koos saanud teha:)
Pulmaaastapäev, loomaaias käisime, tibu toa panime valmis, ostsime vajalikke asju talle(täna viimased), emme ja Algis ja Maryan käisid külas ja vanaema, Ragnel ja Villul külas, Janal ja Aivol ka muidugi, maal käisime, kinos.
Tahaks veel homme ujumas käia ja poja toas asjad lõplikult valmis sättida:)

Mis siis veel.....aaa, Kitty kiisuke...uskumatu, kui shokis ta algul oli, kui Ummi tuli:D
Siiamaani jäi meile mõistatuseks, kas ta oli ta peale niiii solvunud, et ta kaua ära oli või tõesti harjunud siin uues kodus ja ei tundnud algul teda ära...mida ma tegelt ei usu, sest eelmine aasta seda muret ju polnud...vot ei tea...

Hetkel teeb mõmmike lõunauinakut ja Liisuke kah, ta meil külas täna, eilsest õhtust:)
Liisu ka nii suur juba ja läheb kolmapäeval esimest päeva kooli- 1 September, uus etapp tema elus....niii suur on ta meil juba:)

Jutt pikk, segane ja sündmusterohke eks:D

Eks olnud sebimist ja sabimist...loodan, et jõuan edaspidi natukene tihedamini kirjutada ja miskit ka lahti kirjutada ehk:)

Tagasi kodus....

2010-08-04T08:50:00.000-07:00

Aeg lendab, kui vaadata, millal ma vimati kirjutasin, samas võiks veel kiiremini lennata, sest mõmmi kojutulekuni on jäänud veel 12päeva...
Õnneks on enamus ajast möödas, kuid ma tunnen, kui raske mul praegu temata on, suurt rolli mängib vist ikka rasedus...
Täna sain lõpuks koju, olin kolm ööd ja neli päeva haiglas...lõpudiagnoosiks sain- enneaegse sünnituse oht...
Tehti süste ja jälgiti ja nüüd pean end hoidma väga ja vähimagi kahtluse korral võtma haiglaga kohe ühendust.
Ei teagi, mis täpselt oli, eks kõik kokku....
Peaasi, et meie pojaga kõik hästi oleks ja issi juba koju jõuaks, seda ootan ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiväga, ma ei suuda isegi sõnadesse seda panna, kui väga ma seda ootan...
Ja ma tean, et ma pole ainukene...
Pean veel puhkama ja koguma end, kuna tunnen end täna väga väsinuna veel ja kerge ärevus on ka veel sees, eks emotsioonidest vist..

Aga Jumal tänatud, et mul on nii armsaid lähedasi, kes mind hoidsid ja toetasid sellel raskel ajal minu ja Ummi jaoks, tema jaoks eriti, kuna olles eemal ja teadmatuses, kui mina haiglas ja näha ega lohutada ei saa, siis jahhh, see on ikka väga raske....

Aitähh kallis vennad Maryan ja Algis ja minu kullakallis emmekene....

Sain ruttu haiglasse, venna tõi mulle süüa ja muretses ning järgmistel päevadel emme ja Algis poputasid mind ja tõid mulle kõike, mida soovisin ja käisid toitmas ja silitamas meie kullakallist Kittyt, ma olen südamest tänulik Teile selle eest, aitähhh:)
Meie mõlemi poolt Ummiga, tean, et tema eriti tänab kah, sest teie toetasite mind, kui tema seda teha ei saanud:)
Selle eest ma veel teile teen...õhtusööögi:D!!!

Poja nime osas oleme jõudnud ühe lemmikuni, aga eks sada protsenti saab nime öelda välja siis, kui poja sündinud, kas jääb samaks ja kas talle meeldib see ja sobib, loodame:)

Ja mõmmi ütles mulle eile ühe nime(mis talle pähe turgatas), mille võiks kunagi tütrele panna...mmm see meeldis mulle väga, see oli väga ilus ja eriline.....
Täna koju tulles oli nii hea tunne, oma kodu on ikka üle prahi....
Veel puudu siit mõmmi ja poja, aga kõik tuleb omal ajal:)
Ja pealegi, nagu algavad minu paljud postitused, sõnumiga - aeg lendab:)

Igatsus...

2010-07-16T01:56:00.000-07:00

Täna on kolm nädal sellest, kui sa läksid mõmmikene.....
Läheks veel kolm nädalat ruttu ja siis veel kaks nädalat ja siis ma ootan sind koju juba....
Niiiväga ootan kallis:(((
Ma olen ikka nii kurb Sinuta, siin üksi:(
Kui Sina tuled ja mul on poja ja Kitty, siis mul ongi olemas kõik....

Pannkook, maasikamoos, maasikad ning jäätis...

2010-07-14T14:10:00.000-07:00

Tänane päev oli jälle kuum, väga palav oli...kardinad olid ees ja kraadiklaas näitas toas 47´C ning õues 38´C , päike siras ja ilm oli mega rannakas, kuid möödus toas...
Kittykene vaeseke lamas terve päeva põrandal Tammetõru toas, lõõtsutas ja otsis jahedamat kohta, kahju, et ta dushi alla ise ei oska minna, siis hakkaks tal ilmselt palju palju parem=)
Mina alustasin hommikut pika ja jaheda dushiga.
Vahepeal tõstan küll Kitty puhuri ette, aga sellest pole palju kasu, õhtul aga on aknad tema päralt, siis saab akna peal magada ja kärbseid püüda=)
Täna käis mul õhtul külas Eva.
Ma tegin pannkooke, Eva tõi maasikaid ja jääätist, mmmmm nii hea oli:)
Lobisesime palju ja Eva lubas veel tulla ning mind randa veel viia, ise elab ta hetkel Pirita rannahoones, kus on ka korterid, minu jaoks oli see suur üllatus=)))
Eva on minu Sex and the City Miranda=)
Ta pole küll punapea, kuid jurist ja pagana mõnusalt konkreetne, aus ning pealekauba üks väheseid inimesi, kes sõbra au pärast teeks paljutki...see on minu Eva=)
Homme lubas äikesevihma ja sooja ilma endiselt, ek siis paistab....äike mulle ei meeldi, kui üksi olen, ma kardan välku ja mürinat, eks siis väriseme Kittyga homme=)
Tahaks, et mõmmi oleks kodus, siis saaks Tema kaissu pugeda ja silmad rinnakarvade vahele peita:D
Eile enne magamaminekut oli magamistuppa ämblik tulnud, võitlesin nutuga ja tegin tolmuimejaga talle kurja häält, niiiiiiiiii oleks tahtnud,et mõmmi oleks kodus olnud ning püüdnud ta tikutopsi ja õue saatnud lõpuks=(
Homme hakkab jooksma siis juba 26nädal, ehk siis 6 ja pool kuud=)
Tibukene puksib emmet jõudsalt ja suhtleb emmega, igatseb väga issi häält ja silitusi tunda=)

Kallis poja

2010-07-09T03:37:00.000-07:00

Täna on õues väga ilus ilm, üldse on see suvi väga soe ja palju on päikest=)

Ilus.... küll väga soe on, aga see on ju hea, see ongi ju SUVI=)

Ma naudin seda väga, isegi, kui vahepeal on päris palav, aga siis ma joon vett või jahutan ennast dushi all, sa tead ju küll....=)

Kittykesel pisikesel on küll natuke liiga palav, aga siis lasen ma tal õhtul lahtise akna all istuda ja jahutada end, päeval ta magab enamuse ajast, liiga palav on tal siin ringi kepsutada.

See eest talvel on tal hea soe oma kasukaga, suvel jahutab ta end väikse keelekesega, mida nimetatakse sugemiseks=)

Issi on Norras praegu ja mõtleb meie peale koguaeg, nagu meiegi....

Natukene veel ja siis tuleb issi juba koju=)

Seniks ootame teda ja sina sirgu ja kasva, et meil oleks issile ette näidata, kui suureks sa vahepeal kasvanud oled=)

Sa annad oma olemasolust mulle nii armsalt igapäev märku ja puksid mind kõhtu ja vahest luksud, aga see on vajalik sinu kopsude arenguks=)

Täna tuleb meile külla Nansy ja homme lähme võibolla randa peesitama=)

Me armastame ja ootame sind väga meie kallis=)!

Naljakas on mõelda, et sa oled mu kõhu sees ja ma näen ja tunnen, kuidas sa liigutad end seal ja see pole valus, vaid selline eriline ja armas tunne ning see paneb mind alati naeratama, see on imeline=)

Aitäh Sulle, et Sa otsustasid meie juurde tulla ja meid oma vanemateks valida, me oleme väga õnnelikud selle üle, väga õnnelikud.....

Sinu emme ja issi=)

Unejutt meie pojale...

2010-07-08T12:17:00.000-07:00

Kaugel kaugel metsas, üle mannamägede ja piimaojade, seitsme maa- ja mere taga elas kord üks Mõmmike...

Ta polnud mitte üks tavaline mõmmike, vaid päris eriline mõmmike ja teist temasugust siin ilmas polnud...

Ta võis ju pealtnäha paista samasugune, kui teised mõmmid, aga teist sellist polnud ei enne ega ka pärast teda ega pole siiamaani kui välja arvata üks pisikene mõmmipoja...aga sellest juba hiljem...=)

Niisiis...

See mõmmi elas oma tavapärast mõmmielu selles paksus metsas, kus elas ka teisi loomi.

Mõmmile meeldis ärgates juua piima, süüa putru ja siis kohe varavalges minna sügavamale metsa tegema oma toimetusi...

Öösiti meeldis mõmmile süüa palju mett, kuna ta oli üks paras maiasmokk=))))

Ka kõige palavama ilmaga läks mõmmike metsa ja tegi seal oma mõmmitöid.

Ta saagis puid ja istutas uusi kui vaja...Sõi magusaid metsmaasikaid oma puhkepausidel ja kui tal palavuses või kärbeste kiusamisest selg hakkas sügelema, siis sügas ta oma suurt selga vastu puid edasi-tagasi nühkides=)

Mõmmi oli loomuselt rahulik ja leplik, aga tal oli midagi erilist...tal oli maailma suurim süda ja seda mitte otseses tähenduses, vaid ta oli kõige heasüdamlikum, siiraim, heatahtlikum ja omakasupüüdmatum mõmmi terves ilmas...

Ja ta polnud kuri mõmmi, ta oli väga lahke ja heasüdamlik...

Kurjaks võis mõmmi minna ainult siis, kui keegi tahtis liiga teha tema lähedastele ja siis ei tahtnud keegi mõmmi silma alla sattuda=)

Aga õnneks oli elu metsas rahulik ja metsaelanikud sõbralikud, vahest harva sõitsid nad oma kolmerattaliste jalgratastega mõne oksa katki või sõitsid mõne meetaru pikali, siis piisas vaid sellest, et mõmmi korra vaatas pahareti poole ja juba taru püsti tõstetud ja oks plaastriga tagasi puu külge kinnitatud=))

Ja nii see mõmmi siis elas oma rahulikku elu....vahest käis ta metsa mänguplatsidel vaatamas, kuidas teised metsaloomad mängisid purkide mahaloopimist käbidega või muid mänge.

Siis ostis mõmmi omale mardikate eest metsapoest 5 jäätist, et noh 5 korda poodi edasi-tagasi jooksma ei peaks ja vaatas muiates, lastes päikesekiirtel ennast paitada, kuidas teised mängisid, vahest ise ka mõnda mängu kaasa lüües...

Mõmmile meeldisid pallimängud=)

Veel meeldis mõmmile käia järves ujumas üksi ning ta käis ujumas ka ilusatel suveöödel, kui oli palav ilm ja tal öösel liiga palav magada oli, siis ei aidanud ei sügamine ega piima joomine ja siis läks mõmmi jälle järve ujuma...

Ühel ilusal ja päikesepaiselisel päeval, kui mõmmi tuli jälle vaatama, mida teised metsaloomad teevad, siis kohtas ta ühte Jänkut, keda ta hiljem jankukeseks kutsuma hakkas.

Ta tundis põgusalt jänkutüdrukut juba mõnda aega, kuid sel päeval muutus midagi nende mõlemi jaoks.....

Nimelt nägi jänkutüdruk mõmmikest teise pilguga kui muidu ja miski krõps käis jänkutüdruku sees, nagu oleks porgand murdunud=)))

Jänkutüdruk hakkas mõmmikesega kelmikalt rääkima ja mõmmikene jankukest jälle vastu norima, nad tegid palju nalja ja neil oli väga tore koos olla=)))

Jankuke küsis mõmmikeselt kelmikalt, et miks mõmmi üksi järves laiutab, et võibolla tahaks jankuke kah öösel end jahutada....

Jankuke ootas õhtul väga, kas mõmmike tuleb ikka, sest ta arvas, et võibolla tegi mõmmike nalja jankukesega, aga mõmmike tuligi ja viis jankukese juba samal ööl ujuma...

See oli kõige ilusam öö, mida jankuke näinud olid, sest teadagi on jänkud arad ja kardavad alates lehesahinast kuni käbi kukkumisele, aga see öö ei kartnud jankukene üldse ja ta tundis end turvalisemlt, kui kunagi varem...

Päevad möödusid ja mõmmike ja jankuke hakkasid iga päev kohtuma kuni lõpuks mõmmikene vaikest kehkenpüksi jankukest kosis ja nad abiellusid...

Pulmas olid kõik metsaloomad, söödi ja joodi, lauldi ja tantsiti, kõigil oli väga lõbus ja lusti ja nalja sai palju=)

Siis kolisid mõmmi ja jankukene täitsa oma onni elama...

Neil tuli ette raskeid aegu, kui olid otsas porgandid ja mesi, mustikad ja kapsas, aga nad said hakkama ja vahest said nad abi mõmmikese karuemmelt, kes keetis neile moosi ja karuisalt, kes tegi neile mett ning Karu-Katilt, kes oli mõmmikese õde ja laenas mõmmile ja jankule pogandeid ja kapsast, niikaua, kui mõmmi ja janku põllul juurviljad kasvasid, sest Karu-Kati oli kaval olnud ja kogunud juurvilju ja kõrvale pannud=)))

Kuid hoolimata rasketest aegadest hoidsid mõmmi ja jankukene teineteist ja said üle muredest ja jagasid koos rõõmu ja armastasid teineteist väga=)

Möödus veel mõni suvi ja talv...ning mõmmile ja jankule sündis, imearmas väike mõmmipoiss, keda nad kutsusid hellitavalt Tammetõruks kuna Tamm on suur ja tugev puu nagu mõmmipoja issigi ja pealegi oli Tammetõru emmele ja issile sama kallis nagu paljude metsaloomade lemmikmultifilmis Jääaeg tõru oravale=)

Kõik armastasid Tammetõrukest, isegi väike konnatüdruk nimega Kitty, kes elas mõmmi ja jankukesega, sest Tammetõruke oli kõige armsaim ja ilusaim ja eriliseim mõmmipoeg, kes sündinud suurde metsa....peale oma issit....

Ja nii elasid nad õnnelikult ja elavad ehk siiamaanigi kaugel kaugel metsa sees.....

+30;500;30

2010-07-05T07:49:00.000-07:00

Täna käisime me maja taga päikest võtmas tunnikese, ei suutnud enam üksi toas istuda....

Võtsin kaasa suure pudeliga külma vett ja ajakirja, istusin rätikuga liivakasti kõrvale liivale ja mõtlesin, et mõelgu võõrad minust mis tahavad=)

Mõne aja pärast avastasin, et maja kõrval aasal puude taga oli kaks noort emmet oma vankrititadega, vahepeal kiigutasid vankrit ja jalutasid ja siis võtsid seal päikest...

Nüüd siis tean, kuhu meie teinekord Tammetõrkesega saame ka vedelema minna, kui tahame või kui keegi ilusa ilmaga peaks külla tulema, siis saame samuti minna sinna piknikku korraldama nt=)

Või siis kui mõmmi tagasi ja ilmad veel lubavad=)

Nii ootame me Sind ikka kallis mõmmike=)!!!

Täna lugesin viidet selle kohta, kuidas oma lähedastesse armutakse üha uuesti ja uuesti...

Jah...ma tean, mis tunne see on...=) ja sina tead ka kallis;)

Meil on vedanud ikka, et teineteist ledsime ja nüüd sai meist üks ja varsti me juba kohtume=)

Neljapäeval saab 24näd täis ja hakkab jooksma 25´s nädal=)

Tibuke peaks kaaluma juba 500g ja olema umbes 25-30cm pikk=))

Puksib ja suhtleb emmega juba küll väga aktiivselt=))

Kui emme on kurb, siis tibuke jääb väiksemaks ja kui emme on rõõmus, siis puksib pisike tunduvalt rohkem ning ka siis kui emme ja issi temast räägivad=)

Me armastame sind väga!

Kas sa ütlesid seda....

2010-07-01T01:12:00.000-07:00

Ei pea vist pikalt juurdlema, kui jõuad ühes kõigiga ühele meelele....aeg...küll see lendab kiiresti...

Kui palju on vaja teha ja kui vähe selleks on aega....ning kuidas aeg võib tunduda venivat, kuigi tegelikult lendab....

Ma mäletan selgelt, kui olin väike tüdruk ja vennad ütlesid mulle, et aasta on lühike...

Mõtlesin, et millest nad räägivad...aaasta...aaaaasta, appi see on ju nii pikk aeg...sest sünnipäeva oodates tundus see alati mulle pikk:D

Ja kui hakkas suvevaheaeg koolist, siis sai nii palju teha ja kolme kuuga puhkas väikelaps end välja...aegajalt jäi kõrvu, kui vanemad inimesed arutasid: kuhu see aeg küll lendab...

Mulle tundus see naljakas....siis....

Nüüd taban end aegajalt peatumas sellel samal ´vanurite´ teemal....kuhu see aeg lendab...

Võibolla on mul lihtsalt rohkem aega sellele hetkel mõelda, aga kui tihti inimesed sellele sügavuti mõtlevad?

Iga päev eks...iga päev ju ütleme, et aaah, ma tahtsin seda ja seda veel teha, ei jõudnud...homme peab ära tegema...või oi täna pean jõudma veel paar asja kindlasti ära tegema, kell juba nii palju...

Aga kui tihti me mõtleme sellele, kas me ütleme lähedastele..inimestele, kellest me hoolime, mida me tunneme või mis meid vaevab?

Millegipärast juhtub tihti nii, et paljusid asju, mida tahame öelda jätame ütlemata, küll jõuab...

Ja avastame, et oleks aeg öelda, siis on tihtipeale hilja...õnneks mitte alati=)

Tihti ütleme oma kallimatelegi, ma armastan sind...Kinnitamaks, et nad on meile kallid ja me hoolime neist ja tuletamaks neile seda meelde...

Aga kui avame end rohkem inimesele, kellest me hoolime, aga pole seda ammu öelnud, siis tuntakse ebamugavust või ei teata, kuidas peaks reageerima..nagu oleks see tabu...

Mis ta mõtleb minust või küsitakse, kas juhtus midagi???:D

Millal ütlesid südamest, inimesele, kellest hoolid ning kes pole Su kallim - anna andeks; Sa oled mulle väga kallis; ma mõtlesin/mõtlen Su peale; ma käitusin valesti, ma olen tänulik, et Sa olemas oled; ma olen õnnelik, et Sa mu elus oled, mul on südamest hea meel Sind näha, aitäh Sulle.....?

Või kallistasid inimest, kuna ta ongi Sulle kallis, mitte sellepärast, et kuni järgmise taaskohtumiseni tehakse nii....

Või tegid lihtsalt pai ja naeratasid talle....=)

Kui sa tegid seda lähiajal, siis jätka samas vaimus ja leia iga päev või aegajaltki natukene aega väljendamaks oma rõõmu ja heameelt kellegile, kes on su lähedane või kellel on sinu südames kasvõi väikegi koht=)

Ja kui sa ei julge seda öelda, siis võid ju alustada ka heade mõtete välja saatmisega....

Kui ma magama jään, siis ütlen ma selle välja, vahest mõtetes...Head ööd mu kallis mõmmi, mu perele, mõmmi perele, vendadele(nende peredele), mõmmi õdedele(ja nende lähedaste peredele), sõpradele ja tuttavatele...ja ma soovin kõigile südamest head...

Aitähhhh, et te mul olemas olete=)!!!

Suvi...

2010-06-28T06:42:00.000-07:00

Täna on mul üle pika aja päris suve tunne=)

Ärkasin täna vara, kaheksa aeg, vara on see sellepärast, et magama läksin 2 aeg...

Lugesin eile enne tudu tibule lastebiiblit aroomiküünla saatel ja Kitty istus kuulas ka natukene, aga siis avastas, et põnevam on kolistada ukse juures ja ajada taga hommikumantli vööd, seega tuli tal liikuda edasi elutuppa:D

Aga see oli siis eile=)

Nii, täna...täna ärkasin siis venna tel kõne peale, kuna ta oli meie kandis ja ta tööarvuti oli meil..

Siis tuli venna, tegin teed ja lobisesime veidikene, siis juba ilm tõotas soe tulla...

Seejärel kui venna ära oli käinud, siis käis korteriomanik läbi, tõi mulle keldrivõtme ja tassis minema asjad, mida me ei kasuta.

Veel tõi ta ilusa dushikardina ja uue toru, mille lubas ka õhtul ära paigaldada, nii tore=)

Siis tuli Merje lastega ja me läksime maja taha meie uude lasteliivakastiplatsile, kus lapsed said teiste lastega, kes samuti väljas olid mängida ning mina sain tuttavaks kõrvaltrepikoja Katiga=))))

Kati on kaaaa rase, aga minust u 10 näd rohkem=)

Vahepeal kui toas käisin, siis ütles altkorruse Helen mulle tere ja küsis, kas oleme siin uued=)

Veel olid maja taga väljas maja KÜ esimees, kes oli samuti sõbralik, ta niitis muru ja veel mingi vanem onu=)

Saime Katiga natuke lobiseda ja siis läksime Merje ja Marcuse ning Joosepiga ja meie poodi, kust nad ostsid endale jäätist ja siis jalutasime tagasi.Mõõõnus soe oli....mhmmm

Joosep sai meie väikse teekonna ajal teada, et me oleme Ummiga abielus, et Ummi on Norras,(seda ta küsis umbes viies kord,et ooota kuuuuuuus su isa on:D

Siis pidin parandama, et eieieieiei, ta on tita isa ja minu meees, tõestuseks näitasin sõrmust ka:D)siis seda, et algajatel juhtidel on roheline leht autos ja et poodi oli päris vahva jala ka minna=))))

Seejärel, kui Merje oli ära läinud, läksin ja istusin üksina veel pool tunnikest liivakasti ääres, kuna ma lihtsalt ei raatsinud tuppa veel minna.

Hiljem tulin koju, tegin sooja toitu ja venna tuli läbi, rääkisime veel juttu ja nüüd on kell juba viis=)

Täna tuleb hea uni mul.....kuigi ptüi, ptüi, ptüi, selle üle ei saa ma siin kurta, olen maganud need ööd nagu nott=)))

Õhtul saan veel loodetavasti Ummiga natukenegi rääkida ja tal on kindlasti hea meel kuulda, et mul täna tore päev oli=)

Ma armastaaaaaaaaaaaaaaaaaaaan Sind mu kallis kallis kallis mõmmikene=)!!!

23nädal

2010-06-25T15:00:00.001-07:00

Kasvame jõudsalt...puksime jõudsalt ja emme issi on kõige õnnelikumad maailmas=))))

Minu sünnipäev

2010-06-25T14:31:00.000-07:00

See aasta oli minu sünnipäev teistsugune, mitmes mõttes...

Nooo näiteks....

Kui ma tavaliselt olen alati oma sünnipäeval kohe tundnud tunnet, et täna mul on sünnipäev ja ma sain aasta vanemaks, siis seekord mitte...

Kui tavaliselt oma sünnipäeval tunnen ja tahan tunda end erilisena, siis seekord mitte,

seekord oli minu prioriteediks minu kallis Ummi...tahtsin, et ta puhkaks ja ma saaks tema heaks teha kõik, mis ta tahaks, kuna seekord oli see päev eriline nii heas kui ka meie jaoks kurvas mõttes...

Nimelt oli see päev vähestest ja jäi liiiga lühikeseks, et olla koos, ainult meie kaks...

Sest täna hommikul saatsin ma oma mõmmikese laevale ja nüüd ei saa me olla koos 2 kuud...

Pole kedagi hetkel, kes suudaks öelda mulle midagi, mis paneks mind paremini tundma...ma lihtsalt igatsen Sind niiiiiiiiiiiiväga mu kallis....

Sa oled ainuke inimene, kes mind mõistab sõnadetagi, kes tunneb ja tahab teada, mida ma tunnen päriselt, kelle silmades on ainult puhas siirus ja keda vaadates tulevad mul õnnest pisarad silma, sest see, mida ma Sinu vastu tunnen on muutunud nii tugevaks, et ka kõik ilusad ja kirjeldavad maailma sõnad ei suuda maalida pilti sellest, mida ma su vastu tunnen ja mis meie vahel on...

Aitäh Sulle mu kallis, et Sa olemas oled...

Aga me teame, mille ja kelle nimel me seda teeme ja ta tuletab mulle seda meelde nagu kokku lepitud=)

Ja muidugi meie kallis Kitty, kui ma istun üksi siin toas ja tunnen, et kurgus on tükk ja pisarad lihtsalt tulevad, siis ta poeb mulle sülle, kõvasti vastu mind ja nurrub...vaatab silma ja lohutab mind...uskumatu kiisu=)

Ja nii me ootame Sind ja loodame, et varsti juba oled tagasi...

Istume ja ootame...

Mõni päev saab olema raskem, mõni ehk kergem...

Kõige tähtsam on, et kõik oleks korras ja me saaks varsti olla koos, meie väike ja kallis perekond...

19+5

2010-06-01T10:54:00.000-07:00

Wiiiii, täna käisime loote anatoomia ultrahelis=)))

Algas see kõik muidugi pisut ebameeldivalt, olin endast täiesti väljas, aga kõik lahenes, rahunesin ja saime lõpuks uuringutele=)

Midagi hullu polnud, lihtsalt jooksime kohale 8ks nagu kord ja kohus, siis pidime istuma 25min ukse taga, keegi ei öelnud,et läheb natukene aega, lihtsaelt mingi meesarst astus enne meid sisse ja palus oma abikaasale eelisjärjekorda, mida ta muidugi ka sai.

Ok, kui tegemist on mingi eriolukorraga, siis oleks viisakas sellest vähemalt teavitada, et vabandust, natukene läheb aega ja kõik, ok see selleks, ütlesin kabinetti sisenedes seda ka arstile, natukene vaidlesime, siis arst vabandas ja ma rahunesin maha...

Ma ei arva, et ma oleksin üle pingutanud, ei...enda eest tuleb seista ja viisakas on teavitada, et läheb natuke aega, palun oodake, kõik, ma saan ju aru, olen ju ikkagi inimene:D

Aga kõik läks hästi, nägime oma pisikest ja saime teada ja soo....
Tadadadaaadattttdadaaaaaaa......POJA:D

Oleme üliõnnelikud ja Ummi hüüdis autoaknast koju sõites, et ma saan pojaaaaaaa:D

Nüüd juba tunnen põksimist tasapisi ja poiss oli nii armas, muudkui suu kõrvuni ja vehkis kätega:D

Me armastame Sind juba meie väike poja=)

Nagu oleks suvi, kuigi kevad

2010-05-20T04:36:00.000-07:00

Ilmad on nii ilusaks läinud ja puud nii äkki roheliseks=)

Üritame võimalikult palju jalutamas käia.

Ükspäev olin nii tubli lausa, et jalutasime Heleniga Roccasse ja tagasi, vahepeal oli vaja muidugi end premeerida millegi maitsvaga ja jalga puhata:P

Uskumatu ikka, kus maitsemeeled on erksad:D

Toidud on niiiiiiiii maitsvad ja mina, kes ma pole kunagi(kui siis lapsena natuke rohkem) magusat armastanud siis nüüd ikka tahaks peaaegu iga päev miskit head, mis suhkrut sisaldab põske pista:D

Lemmikud on siis: kohupiim igat moodi(kohupiimakreem rosinatega, kiselliga, kohupiimatordid ja rullbiskviidid, kohupiim puuviljadega jaaaaniiiiiiedasiii:D), siis minu suur lemmik on sefiiirikorvike(eriti see kus korvikese põhjas avastad moosi kaaaa...nämmmmmaa:D),hapukooretordid, igast iirisemaiused ja kui mõmmi satub sööma veel miskit, mis tundub isuäratav, siis vaja sealt ka amps võtta:D

Õnneks pole ma hakanud armastama vahukoort, see pole mulle kunagi eriti meeldinud ja samuti ei taha ma õnneks betoonmajadest möödudes neid maitsta:D

Võtan vitamiine ja tahan veel palju rohelisi salateid ja Brie juustu, oehh:D

Juurde olen võtnud nüüd siis 3kg ja vööümbermõõduks on järsku visanud 90cm:P

Välja minnes vahetan riideid 3x ja koguaeg tundub, et nüüd pole tõesti midagi selga panna:D

Muidu on ka kõik hästi, mul on maailma parim mees, kelles on minu tõeliselt parim sõber ja minu hingesugulane, keegi, kellega ma saan alati rääkida, kes mind kuulab ning kellega saan ja tahan oma asju arutada ja rääkida, keegi, kellega pole mul kunagi igav ja keda ootan, igatsen alati, keegi, kes on siiras ja keegi, kelle pilgust saan alati aru, kui tal miskit hingel on ja ma kuulan ta ära ja lohutan ning aitan nii hästi, kui oskan, toetan, julgustan ja keegi, kellele panen heameelega koogile rohkem maasikaid ja kelle kiselli panen rosinad nii, et lusikas seisab:D

Ma võikski jääda kirjutama, mida kõike veel ja ikka ei leiduks nii palju sõnu ega väljendeid, mis kirjeldaks, kui kallis ja oluline ta mulle on=)

Käime samuti sõpradel külas ja palju koos jalutamas ja muuseumites ja parkides, elu on ilus=)

Tammetõruke alustas täna ´uut programmi´ , mis tädi Merje meile laenas(ise ei jaksaks ma seda elusees praegu osta:P) ning samuti on täna oluline päev, kuna meil on sünnipäev:D

18 nädalat=))

Kahe nädala pärast on pool teed käidud ning 1 juunil lähme vaatame, kas meie kullakallis meile ka oma sugu näitab=)

Igatahes põnev.....

13+4

2010-04-19T04:19:00.000-07:00

Kus aeg lendab....

Ma võiks vist iga oma uut sissekannet nii alustada eks :D

Mõtlen tohti,et võiks kirjutada ja mõtteid on, aga realiseerimisega jään hiljaks...

Eks mis siin salata, minu tähelepanu on viimasel ajal hõivanud keegi, keda väga väga kaua olen tahtnud/oodanud ja igatsenud=))))))

Tänase seisuga siis 13+4 =))))))))

Nüüd on siis natukene kergemalt hingamise aeg käes ja algas teine trimester.

Enesetunne on täitsa hea, võrreldes sellega, mida esimesed kuud tundsin=)

Vahepeal on ka kätte jõudnud minu üks suuri energiaallikaid ehk päike=))

Ka kevad on jala ukse vahelt sisse pistnud ja ka esimesed soojad käes.

See nädal olen kolm viimast päeva ´abiks´ ja siis on kõik.

Peaasi, et tegevust oleks, siis on kõik hästi=)

Mõmmi läheb juunis kaheks või kolmeks kuuks jälle Norra, aga nohh, pole midagi, küll ma hakkama saan.

Tahan hakata käima vesiaeroobikas ja joogas ning lugemist on palju.

Õnneks õnneks õnneks soojad ilmad lähenevad ja valge on palju kauem, käin üksi jalutamas ja ajan omi asju=)

Oma mõtetega ma üksi olla ei karda, seega on kõik hästi=)

Vaatan aknast välja, mõõnus, päikee, aias kiisud peesitavad päikese käes ja mõnulevad, nii vahva=)

Nüüdseks oleme ka käinud kaks korda ultrahelis ja teisel korral sai Ummikene ka sisse tulla ja vaadata pisikest.

Kui mina 10.03.2010 esimene kord käisin ja Ummi ukse taga mind ootas, siis vaatasin, kuidas meie väike tammetõrukene seal oli nii piiiisikee ja armas, tema väike südameke tagus ja hakkasin nutma, no niii ilus pilt, siis nüüd teine kord oli tunne juba teine, oli hea ja uhke olla ja ootusärevus Urmase pärast, kuidas tema esimene hetk näha oma silmaga on ja kui suureks ja milline meie pisikene nüüd siis on...

See oli väga lahe, nägime kuidas ta seal mõnules, tundus, et tal eal hea, lebotas ja tegi kukerpalli ja pisikesed kätukesed liikusid nagu ta lehvitaks:D

Ummi pärast kodus ütles,et tal tuli pisar silma, aga ta neelas ruttu pisarad alla:D:D:D

Ma tönnisin algul koguaeg, mõistan teda, me ju nii kaua ootasime=)

Ja uskumatu veel, kui palju hindad asju ümber ja muutub mõttemaailm ja suhtumine paljusse.

Ning kui palju oleneb selles, kui palju saad sa tuge ja toetust mujalt, õnneks mul on Urmas ja tema mind toetab ja aitab, ta on mul parim ja väga tubli=)

Vahet harva küsib ka keegi teine, et kuidas läheb ja uurib tita arengu kohta...vahest tunned, et need küsimused on siirad ja vahest, et viisakusest:D

........aga that´s life...=)

Lisan ka viimase pildid, mis tehtud 14.04.2010a ja tita oli 12+6 nädalat vana ja 6,6 cm pikk=))

Naistepäev

2010-03-08T03:37:00.001-08:00

Täna hommikul ärgates leidsin ma vaasist kolm suurt valget roosi ja kirjakese juures, kus mu kallis Urmas soovis mulle ilusat naistepäeva...awwww, niii armas=))))))
Meenus kohe, et ta ju hommikul tööle minnes tegi mulle põsele musi ja ütles: Ilusat naistepäeva=) ja ma podisesin mõõõõhõhhh:D

Mulle meeldivad väga traditsioonid, mulle meeldib jõuluajal perega vaaritada ja istuda koos, see on minu jaoks oluline, mulle meeldib vastlapäeval süüa hernesuppi ja osta vastlakukkleid(kuigi ma ise neid jälestan, aga õnneks on mul kodus suur karu, kes armastab väga magusat:D), mulle meeldib Jaanipäeval teha lõket ja mulle meeeeeldib saada valentinipäeval südamekujuga kommikarpi(kuigi jälle, ma komme ei armasta, aga õnneks on mul kodus Ummi, kes armastab:D)
Ühesõnaga, pole midagi parata, ma olen kohati vanakoolinaine ja JAH ma tunnistan, mulle meeldib väga, kui mind sellisel päeval peab meeles keegi, kes on minu jaoks maailm=)

Ja ülimalt maru oli täna ärgata sõnumi peale, kus sooviti mulle ilusat naistepäeva ja jälle keegi, kellelt ma seda oodanudki poleks=))))
AITÄHH=)

Ja ma soovin samuti, Ilusat naistepäeva mu kallitele ja kõikidele naistele=)
See on päev, kui naine saab tunda end erilisena ja esiletõstetuna=))))

Mis siis vahepeal..

2010-03-08T02:57:00.000-08:00

Kus aeg ikka lendab...

Ja jälle sain ma jälle kinnitust, kui palju võib lühikese ajaga muutuda=)

Seekord head=)

Ja KUI PALJU võib olla su ümber häid inimesi ja sõpru, kes tõesti hoolivad....isegi selliseid inimesi, kes sind ei tunne ja soovivad sulle ikkagi head...uskumatu eks=)

Mõnikord vaatad inimesi, kes on lähedased ja seotud verega, aga ei hooli teineteisest ja loobivad üksteisele kaikad kodaratesse ja samas võivad sulle südamest head soovida inimesed, kes sind isegi ei tunne....

Müstika....arusaamatu ja vahest nii kurb...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada=)

Vahepeal on palju toimunud...head.. nooo näiteks...

Minu emme sai lõpuks ometi omale korraliku ja remonditud vannitoa...kohati uskumatu:D

Ja seda jälle osati tänu minu heade sõprade abile...Aitäh Teile kallid...

Ta on terve elu ainult endast andnud ja andnud ning lõpuks ometi on tal oma vannituba=))

Vaatasin kui rõõmus ta oli seda demonstreerides ja mul oli siiralt hea meel=)

Enam ei pea ta pesema end vannitoas mis meenutab sõjajärgset aukudega seinas kamorkat:D

Siis oli mõmmi sünnipäev, seekord jälle ei saanud me korraldada talle väärilist suuremat sünnipäeva kodust väljas nagu ta tahaks, kuid ikkagi oli meil tore=)

Tegime hea vanakooli sünnipäeva kartulisalati ja ahjuviinerite ning koduse suure tordiga=))))Väga tore oli=)

Samuti saime kinnitust oma ammusele unistusele, mida ma eelnevalt siin ridade vahel salamisi maininud olen=)))))))))))))

Aga ma ikka veel ei julge sellest väga praalida ja hõisata...naaaatukene aega veel....siiis=)))

Sest istun kuues päev teki sees ja lakun oma külmetusehaavu...

Käin küll riides nagu kubujuss talvel ja alati leidub keegi, kellele pakub lõbu ära mainida, et valmistun välja minema nagu astronaut riietades end oma skafandrisse...aga näed...

Täna on juba palju parem, aga ei julge veel hõisata enne kui saan kolmapäevalt arstilt kinnitust, et kõik on korras....Nohu on endiselt tugev ja hommikune kurk meenutab kraapimist ja tahaks justkui karvapalle välja köhida:D

Ning veel on positiivseid asju ja uudiseid vahepeal olnud, aga kõike ei saa ka kirja panna, tint saab enne otsa:D

Panen siia ka pildi mõmmi sünnipäevast=)

Mõmmi ja minu kallid vennalapsed=)

Happy=)

2010-02-22T00:24:00.001-08:00

Ma tahtsin lihtsalt öelda, et olen väga väga õnnelik naine=)))))

Models of Milan=)

2010-02-03T00:22:00.000-08:00

Nii ilus hommik on täna=)

Ärkasin täna hommikul kell üheksa ja natkene raske oli ärgata, kuna eile oli päris väsitav õhtu...

Nimelt tegime eile poe tarvis koos reklaamiagentuuriga videot, päris äge oli:P

Make Up ja mõneminutilise video tarvis tegime igat võtet 5, 6 korda ja lõpuks olid jalad kontsadest päris valusad=)))

Aga väga vaffa kogemus oli ja lahe, et sain ka osaleda=))

Nüüd ootan juba kannatamatult, milline see video tuleb.

Video paisatakse ilmselt internetti enim kasutatavatsesse portaalidesse noorte seas nagu facebook ja orcut....ei tea veel täpselt kuhu veel...eks paistab=)))

Ja eile oli veel ühe hea emotsiooni päev poe osas....aga sellest hiljem;)

Talv

2010-01-23T12:17:00.000-08:00

Oh ilus talv meil see aasta on=)

Sellist talve ei mäleta ma ammu...

Jah on külm, väga külm, hetkel -20 ringis ja maal -30 ringis(Egle just kirjutas), aga sellegipoolest mulle meeldib väga=)

Tuleb vaid end soojalt nagu kubujuss riide toppida ja nautida seda ilu, mida talv meile pakub=)

Eelmisel nädalal läksime jala Kadriorgu, jalutasime seal ja tagasi koju.

Oli see vast pikk tripp, aga väga lahe..mulle väga meeldis, ma polnud NIIIIII ammu käinud Kadriorus, oehhh, viimasel ajal jalutame koguaeg vanalinnas, kuna see lähemal.

Üritame üldse palju jalutada, et nelja seina vahel mitte lolliks minna ja tervisele on ka väga kasulik ja samuti meeleolule.Pärast jalutamist on nii hea tunne sees.

See on väga oluline=)....

Kui ma väike olin, siis me käisime emmega iga nädalavahetus kindlasti jalutamas ja siis kohvikus=)

Mulle väga meeldis see=)

Aitäh Sulle mu kallis emmeke....

Mäletan nii hästi, kuidas jalutasime vanalinnas või Hirvepargis ja pärast läksime Maiasmokka, Saiakäiku või Hirvepargi kohvikusse, mida enam pole.

Ühel talvel kui ma veel päris jupike olin mäletan, kuidas emmega Kadriorus kelgutasime ja üks mees end puu taha peitis ja meie kelgule ette hüppas, kui me emmega kaheksi hooga alla sõitsime=))))

Siis ma olin väike totu ega saanud midagi aru, miks ta nii tegi, aga nüüd....arusaadav ju=)))...

Mul on VÄGA ILUS emme...naiselik, maitsekas ja kui ma oleks selle mehe asemel olnud, siis ma oleks üldse viskunud kelgu ette või siis mitte...ma oleks ilmselt originaalsem olnud, kui ma ühe kena naisterahva tähelepanu pälvida tahaks, aga nohh, ilmselt leidis tema sel hetkel, et niiii oleks originaalne....tobu:D

Aga need jalutuskäigud polnud kunagi üksluised või igavad olnud..eih...ma ootasin neid ja läksin heameelega....Kõik sellised käigud ja tegemised oskas emme huvitavaks teha ja selle eest olen ma veelgi tänulikum Sulle....

Isegi saunapäevad Kalamaja saunas, kus me pärast sauna jõime piparmünditeed nagu daamid kohvikus=)))))))

Ilmselt sellepärast mulle meeldibki praegugi jalutamas käia=)

Soe emotsioon.....Kvaliteetaeg...

Ja kui meil kunagi lapsed tulevad, siis hakkame me samamoodi käima kindlasti jalutamas=)

´Mandlitud....´

2010-01-11T09:45:00.000-08:00

Noniii...

Võib nüüd ametlikult öelda, et oleme Ummiga mõlemad ´mandlitud´ - uus sõna, ise mõtlesin välja...just...:D

Mõmmil opist möödas juba 6 päeva ja ta on mul niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tubli =)

Täna käisime teist päeva juba jalutamas, täna tegime väiksema jalutusäigu kui eile,

sest täna polnud päikest ja ei taha, et ta külmetaks ka veel.

Tahaksin kirjutada natukene eilsest...ja uutest raamatutest, alustan otsast peale...

Nimelt sattusime eile täiesti juhuslikult Apollosse(jah, TÄIESTI juhuslikult, sest algselt läksime me Kristiinesse tegelikult korraks ja hoopis teise poodi ühe anonüümse vihje saabudes ülisoodsate teksaste kohta, mida me siis ´kontrollima ja lähemalt vaatlema´ läksime:D:D:D

Aga kuna minu 20kg kergema pepsi tarvis väiksemaid numbreid polnud, siis viisid meid jalad hoopis raamatupoodi:D).

Kui me juba juhuslikult seal olime, siis natuke hiljem(sama juhuslikult) olime me kassas.

Ju siis pidi nii minema...

Ostsime kaks väga huvitavat raamatut(millest ühe ma juba käsile ka võtsin):

a)Michael Heppell´ i - Võrratu elu

b)Dr Andrew Stanway - Massaaži saladused armastajatele

Kui pakkusid varianti b, siis kahjuks sa eksisid:D

Raamatu mõte siis lühidalt:

Inimese elus on kaheksa olulist valdkonda(tervis, perekond, raha, suhted, panus, tulevikuväljavaade, karjäär ja isiklik areng), mis peaksid olema omavahel tasakaalus.

Sa hindad valdkondi ausalt, sest petta pole kedagi peale iseenda ja milleks hakata siis üldse seda raamatut lugema, kui sa pole enda vastu aus?

NIII palju aega küll kellelegi üle pole, ma ei usu=)

Ja seejärel liigud oma kõige vähem punkte saanud valdkonna juurde ja hakkad sellega tegelema..

Palju häid ideid ja mõtteid, eks paistab=)

Tundub igatahes põnev.....

Ja ongi käes...

2010-01-09T13:37:00.000-08:00

Uus aasta...

See aasta tuli mulle väga kallis seltskonnas ja ülimalt tore oli...

Olime minu kõige kauaaegsema sõbranna Karita ja tema elukaaslase ja meie sõbra Aimari juures ning kohal oli ka Silja=)

Meil oli väga ilus lauake ning väga maitsvad söögid, keskööl läksime välja vastu uuele aastale.

Ilm oli imeilus, lihtsalt võrratu, vaatasime rakette, hullasime lumes ja käisime isegi külas Karita emmel, istusime meie lapsepõlve põhitoas, kus räägitud tuhandeid lapsepõlve salajutte, koos unistatud, kõvasti naerdud ja ka nutetud koos kalli Karitaga=)

Aitähh Sulle kallike nende aastate eest, ma olen südamest õnnelik, et mul on ÜKS selline TÕELINE SÕBER nagu Sina =)!

Juba on käes 9 jaanuar, möödas on Algise sünnipäev ja mõmmi operatsioon ja minu teised jõulud(nimelt 7 jaanuaril ühes minu vanima venna sünnipäevaga on ka minu teised jõulud, olen ristitud vene õigeusu kirikus ja kuigi ma ei käi iga pühapäev kirikus ning ei kuuluta seda kõvasti, on kirikul minu jaoks väga suur ja hingeline tähendus, samuti nagu minu usk, see on aidanud mind paljus...)

Urmase mandlioperatsioon möödus samuti ilusti, minu emmeke tuli ka...ootasime, millal ta toibus ja hoidsime ta kätt, kui ta oma ilusad silmad avas...

Ohh mu kallis Urmas, sa oled nii vapper=)

Nüüd tuleb veel korralikult taastuda ja teha läbi veel üks operatsioon, 8 veebruar seljaga ja ma olen Sulle toeks, ära muretse, kõik läheb hästi =)

Meie jõulud...

2009-12-29T04:16:00.000-08:00

Minu jaoks on jõulud perega, lähedaste sõpradega ja MEIE jõulud...

Meie jõulud on midagi, milles on midagi erilist ja olulist ainult meie jaoks ja tunded, mida tunneme ainult meie...omavahel...

Need tunded hõlmavad erinevaid asju, nii rõõmsaid, kurbi ning isegi ootusärevaid ja neid mõistame ainult meie kaks...

Ma olen palju mõelnud meie kahe peale ja on üks asi, milles ma olen täiesti kindel - Ta on minu kingitus, minu hingesugulane ja keegi, kes on määratud ja saadetud MINULE...

Ta on MINU mees!

Ja seda mitte selles mõttes, et me oleme abielus ja ta kuulub ainult mulle, (jah, seda ka muidugi:D )aga ma pean silmas vaimset sidet...Ta on minu Ingel....

Ja meie jõulud möödusid seekord natukene teisiti, kui eelmine aasta...oli nukrust ja igatsust, samuti naeru ja hingerahu ning mõeldes, unistades Meie suurest ja erilisest soovist...

Jõuluvana kott oli see aasta tagasihoidlikum ja laual põhiline, kuid see oli sellegipoolest ilus ja oluline jõul...

Eile käisime Kaarli kirikus(kus meid ka laulatati) jõulukontserdil, esinesid Hanna-Liina Võsa ja Maria Listra, ilus ja armas kontsert oli, pärast jalutasime koju...linn oli tühi ja vaikne..ilus=)

Ja nüüd on tuleb veel saata ära vana aasta ja astuda vastu uuele...

Mõmmil algab uus aasta operatsioonidega, 5 jaanuar mandlioperatsioon ja 8 veebruar seljaopp.

Ta on nüüd pikalt ka tööd rabanud ja nüüd siis tuleb väike mõõnaperiood ja aeg keskenduda tervisele ja mina hoian ja toetan teda selles....koos...Ja kõik saab korda=)

Uuelt aastalt ootan ma häid hoiakuid, teieteisega arvestamist ja veelgi enam armastust, õnne ja rahu...koos...=)

Seda nii meile kui ka kõikidele armastajatele...

2009-12-29T02:13:00.000-08:00

Ja ongi käes aasta lõpp=)

Jõulud läbi, saimegi minu perega ka kokku ja olime koos, väga tore oli=)

Vennalapsed nii suureks kasvanud juba...Hea oli olla perega koos ja ma loodan, et istume iga aasta nii jälle, kuna meil pole viimased aastad kahjuks enam kombeks jõulude ajal koos olla, millest on tegelikult väga kahju....loodan, et edaspidi oleme iga aasta kasvõi korragi kõik koos...

Jõulud

2009-12-26T16:25:00.000-08:00

Ja ongi jõulud peaaegu läbi...selleks aastaks...

Täna tulime koju maalt...esimesed jõulud maal ilma Edakeseta...imelik ja harjumatu.

Ning omamoodi kurb oli õhkkond...

Ei, mitte, et meil poleks olnud koos olla hea või midagi...väga tore oli kõik ning hea oli olla koos perega ja oma kallitega, söök oli väga maitsev ja kõht sai täis, Kati tuli ka ja koos hommikul koristasime, võtsime tolmu, pesime põrandaid, tegime süüa ja katsime laua ning siis istusime laua ümber, sõime ja jutustasime...

Meenutasime toredaid hetki...Hea oli olla koos...Naersime...

Kuid miksit oli teisiti....keegi oli puudu...läksin köögist midagi tooma ja järsku tuli klomp kurku ja silm läks märjaks...meenusid eelmised jõulud ja hetked, kui meiega oli veel kallis Eda, minu kalli Urmase emme...

Nii ruttu juhtus see kõik kuidagi...

Tavatsetakse öelda, et aeg parandab kõik haavad...kuid mina ei usu...

Mäletan nagu eilset päeva seda, kui tuli kõne selle kohta, et minu issi on surnud...just ma rääkisin temaga, lubasin külla minna, olin viimane, kellega ta rääkis ja nüüd äkitsi teda pole...

Eih, aeg ei paranda haavu...

Ta õpetab sind kuidagi edasi elama, harjuma sellega, et inimene, kes kord oli/on ja jääb sulle väga kalliks, on nüüd mujal, mitte sinu kõrval enam, mitte käega katsutav ja kõnetatav siis, kui tuju tuleb...

Võibolla on tal nüüd parem ja kergem...ma ei tea...ma loodan südamest...

Ja ta jääb alati sinu mälestustesse, südamesse, sügavale hinge ja kui veab, siis piltidele ja isegi koos tehtud videotele, mida on väga hea tagantjärele vaadata, väga kurb hakkab, kuid meenuvad ka koos veedetud hetked ja need teevad sooja ja hea tunde....

Olen õppinud, et just nende hetkede pärast tasub see tagantjärele ära....

Ja seda ei saa mitte keegi sult ära võtta...

Panen siia pildi sellisest ühest hetkest miljonist=)

Homme läheme venna juurde ja loodetavasti tuleb kokku ka terve minu pere...

Ma väga loodan...nad on mulle väga kallid ja kallimad, kui nad ettegi kujutada oskavad...ja mina neile...

Ja ma olen õnnelik iga päeva eest, mis mulle on antud koos MINU KALLITEGA=)!

Aeg....

2009-12-21T02:26:00.000-08:00

Imelik mõelda ikka, kui palju võib juhtuda väga lühikese aja jooksul ning kui palju muutuda näiteks poole aastaga...Kui palju võib muuta isegi üks päev ühe inimese jaoks, üks hetk isegi...

Olen märganud, et kõige rohkem muudavad inimese sees just needsamad lühikesed

hetked..

vähemalt minu puhul on nii...

Vahest toovad need hetked ilusaid sõnumeid ja vahest kurbi...

Ja ilusad hetked mõjutavad paljusid inimesi palju lühemat aega kui kurvad....

Millest see sõltub?

Vist ikka ainult inimestest endist...Kui palju me laseme end mõjutada sellest kõigest, mis meie ümber keerleb ja kui kergelt me selle vooluga kaasa lähme..

See tundub tihti lihtsa lahendusena, siis ei pea ju ise palju pead murdma ja olukorraga on ´tegeletud´....kui halvasti see aga meile mõjub ja mis see endaga kaasa tuua võib, sellega tegeleme siis, kui uus ´olukord´ käes on...Ja nii edasi...

Häid emotsioone kanname me aga endas palju lühemat aega...Miks aga mitte vastupidi=)?

Kui käes on taaskord aasta lõpp ja inimestel on kombeks kasvõi ´moepärast´ anda uusaasta lubadusi ja mõelda, mida soovida uuelt aastalt, siis tavaliselt ei ole ma sellele mõelnud, seekord aga mõtlen ka mina...

Ma soovin jätta vanasse aastasse negatiivsed hoiakud ja võtta uude usu heasse...

Ma soovin oma mõlemile perele ning lähedastele sõpradele ning paljudele tuttavatele TUGEVAT TERVIST....

Ma soovin kõigile häid mõtteid ja jätta maha omakasupüüdlikkus, kadedus, kahjurõõm...

Ning lõpetuseks palju palju rõõmu südamesse, rahulolu hinge ning armastust ja rohkem arvestamist teineteise suhtes....

=)

2009-12-16T12:13:00.000-08:00

Täna käisin töövestlusel...Seisukoht- Ei oska võtta, võtan parem istekoha.
Hiljem....lõuna Silviaga....
Temaga on alati niiiiiiiiiiiiii tore,
täna olin siis isiklikult tunnistajaks sellele, et tal haigus nimega - ´ma kaotan PIDEVALT asjuuu:D´
Päris naljakas oli kohe, sry tibuke, mitte paha pärast:D
Hiljem põrkasime(nimelt Silvia avastas, et käsikäes me põrkame:D)Radissonini ja sealt libisesin edasi ´ poodi ´.
Tuju mitte kõige parem ja suht ebakindel kõige osas.....Ja siis kuulsin rõõmsat mõtet, mis meeldis mulle väga;)
Loodan, et kõik läheb plaanipäraselt=)))
Mõmmi vaeseke on mul nii väsinud ja kurb sellepärast...loodetavasti saame järgmisel nädalal pühade ajal puhata koos mitu päeva järjest.
Kitjuhhake magab korvtoolis=)

Väike ja armas poeke=)

2009-12-12T12:37:00.001-08:00

Lõpuks ometi on olemas Tallinnas poeke, mis räägib minu keeles - Fashion does not have to be expensive!

Täpselt minu mõte=)

Tartu mnt 24, Tallinn

Väsinud, aga rahul...

2009-12-12T12:21:00.000-08:00

Olen sellele ka eelnevalt mõelnud ja mõtlesin ka täna...
Millal inimene saab aru, et talle meeldib see, millega ta tegeleb või, et ta pühendab ennast õigele asjale?
Nt töö(isegi, kui see on võibolla ajutine)...?
Ja täna meenus see mulle üle pika aja taas=)...
Siis, kui ma ei loe tööpäeva lõpuni minuteid ja avastan ootamatult, et juba on tööpäev läbi ja mul oleks veel palju asju soov teha, ma naudin seda, mida ma teen....ja seda hoolimata sellest, et mu jalad löövad alt tuld välja väsimusest ja valust-mulle meeldib see, mida ma teen, ma naudin seda!
Kuna mul on nii palju mõtteid peas, siis aru saada ehk on natukene keeruline, aga kõik ei pruugugi aru saada ja seda ma ei ootagi =)
Peaasi, et ma ise aru saan, mida ma mõtlen ja kuidas ma end tunnen, see on kõige olulisem selle asja juures=)
Sest kui ma ise saan aru, siis järelikult olen ma täie mõistuse juures:D
Loogiline eks:D!

Ongi päev juba õhtul ja kirjutada tahaks veel paljut, aga eks ma jõuan veel=)

Ilusat õhtut kõikidele=)
(mõtetes soovin)

Noniii

2009-12-10T04:06:00.000-08:00

Tunnen end nagu väike laps, kes õppis midagi uut ära, nii põnev, nii põnev, nii põnev :D
Esimesed jõupingutused tehtud, nüüd peaks end välja sättima hakkama...
Täna vaja juuksurisse jõuda, lõpuks on see kauaoodatud päev jälle käes(seekord tundus, et kuidagi eriti venib see aeg).
Nüüd hakkavad need wifi lõbud juba tundma andma, kell on kaks ja mina ikka veel mõnusasti voodis, varbad teki all ja isegi hommikusöök söömata:P
Päris tühja pole tegelikult aega raisanud, surfasin ikka mööda töökuulutusi ka, (uskumatu ikka veel kui palju võib ühe päevaga sinu elu muutuda)ühte kohta isegi kandideerisin ja sain üle pika aja natuke rääkida ühe endise töökaaslasega, kes sünnitusajaks kodumaale tuli ning kellega on alati hea rääkida, sest temaga on mingi erilisem side...
Mul on väga hea meel tema ja tema pisikese beebi üle, kes praegu emme kõhus soojas veel on=)

Ok, aitab praeguseks;)

Jeeeeee=)

2009-12-10T03:21:00.000-08:00

Tere,

Lõpuks ometi on minul ka oma blogi, mis siis, et ma seda veel kasutada ei oska ja olen nii ähmi täis, et kust ja kuidas alustada ja isegi keegi veel ei tea minu blogi aadressi, ikkagi on hea meel :D

Mõnipäev tagasi ostsime endale ka wifi ruuteri ja nüüd saan mõnusalt siis voodis teki all soojas olla ja kribada vaikselt oma blogi.
Kitjuuha pisike tudib minu kõrval, niiväga tahaks talle teha musi, aga ei, ma ei hakka teda äratama, las tudib pisike=)

Üritan siis oma blogi hakata korrastama ja lisama pilte ja kirjutama...

Päikest